Olen tänaseks koristamisega jõudnud elutuppa. Omaette katsumuseks kujuneb pika kardina mahavõtmine. Ma arvan tõsimeeli, et kui vaenlasel oleks vaja mult elutähtsat infot või suuri saladusi välja pinnida, siis oleks selle väljapressimiseks parim moodus panna mind toolile käed ülespidi seisma. Poleks mingit kahtlust- kõhklust, et vähema kui veerand tunniga siristaksin ma nagu linnuke ja laulaksin rohkemgi kui vaja!
Ronin otsustavalt ja enesekindlalt üles. Mõni hetk pusimist, kui tekib nõrkus, mõtted klimbistuvad, otsmik kattub kerge külmahigiga, siis läheb süda pahaks ning seejärel hakkab pilt vaikselt kuhugi universumisse libisema. Kujutlus, kuidas ma täies pikkuses toapõrandale prantsatan, sunnib taas alla ronima. Niipalju siis otsustuskindlusest.
Töö, mis virgemalt tegutsejal võtaks kümmekond minutit, vältab mul üles ronimisega, poole meetri kardina lahti harutamise, alla ronimise, hingetõmbe ja antud loendi mitmekordse kordamisega peaaegu neli korda rohkem aega. Oh, tänu taevale, et kardinaid vaid üks kord aastas pesta tuleb!* Varun pisut kuraasi ja jõuressurssi ning asun taas masohistina rünnakule.
* ohates ja mõeldes, et kardinad tuleb varsti ka üles panna
Karukell, kurvameelsuse rohi 