Rusuv

Käisin hiljuti naabritädi matustel.

See polnud ootamatu lahkumine, vaid visa ja vastiku haiguse paratamatu kulg. Haigust õnnestus erinevate kiiritus- ja keemiaravidega petta üle kolme aasta. Kuna lõpp oli eriliselt vaevaline, ohkasid paljud: hea, et inimene lõpuks valudest ja vaevadest lahti sai.

Olen ühes eelnevas postituses kirjutanud, et mulle meeldib surnuaedades uidata, ent matustele lähen ma alati sügava vastumeelsusega. Teen seda vaid austusest lahkuja või kutsuja vastu. Sellest austusest hoolimata on peale matuseid hing marraskil: pikaks ajaks on kindlustatud betoonplaatidena rõhuv raskus  või hoopis selline tühjaks pigistatud sidruni tunne. 

Matustega seondub äärmiselt palju ebameeldivaid lõhnu ja helisid. Näiteks on maailma üks  kõige ebameeldivamatest helidest kirstu peale langeva mulla krabin.

Matused pole kunagi kenad, aga antud ärasaatmise suutis vähegi talutavaks muuta kirik: suhteliselt uus ja madal jumalakoda, mille laed, seinad, kantsel ja pingid olid männipuidust, altariks soojades värvides sõbralikuna mõjuv klaasvitraaž. Tavaliselt on matustel spetsiifiline hõng, mis on segu kuuse- ja elupuuokste ning krüsanteemide lõhnast. Sel matustel polnud iseloomulikku leinalõhna, pigem domineeris seintest õhkuv värske männipuidu hõng.

Suutsin oma silmad kuivaks jätta hetkeni, kui silmasin naabritädi poega. Seal ta seisis, lõuapärasid tugevalt kokku surudes ja aeg- ajalt neelatades. Eriti ehmatavad olid tema käed. Sõrmed olid kokkusurumisest kriitvalged. Ma pole suurem inimhingede ekspert, aga tema kehakeelest oli ilmselgelt aru saada, et tal oli väga raske. Tõenäoliselt on ta põlvkonna esindaja, kellele õpetati, et meestel ei sobi oma tundeid välja näidata ja avalikult nutta. Ei oska pakkuda, kuidas temasugused oma valu ning pinget maandavad. Üks võimalus on end kodus silmini rihmaks juua…

Häirivalt mõjusid fotoaparaadi tihedad sähvatused. Tõmbasin end kössi ja proovisin peita ülejäänud peieliste vahele. Mulle ei meeldi niigi fotode peale jääda, saati siis matusepiltidele. Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sel hetkel võtsin püha otsuse vastu: lähedaste matustest mitte ühtegi visuaalset meenutust! Kellele üldse meeldiks matusepilte näha? Kes neid telliks? Vahaja võõra ilmega lahkunu, kurvad äranutetud nägudega matuselised… Mulle meeldiks küll lahkunud omakseid, sõpru, tuttavaid mäletada sellistena, kui nad elus olid, mitte lõplikult mällu söövitada võõraste ja vaevatutena.

Ongi selline suvi?

Tänasest algab siis juunikuu kolmas nädal. Kahjuks mahub nendesse päevadesse vaid üksainumas ilus tõeliselt suvine päev, teised on olnud suuremal või vähemal määral masendavad taevaste pisarate kiskujad. Selle tulemusena Hilbal on tiik triiki vett täis. Tavaliselt on nii palju vett vaid varakevadel lumesulamise aegu või sügiseste sadude ajal. Päike paistab, aga natukese aja pärast liigub ilmapendel teise äärmusesse,vahel tuleb hing välja joosta, et jõuda nööritäit kuiva pesu järjekordse vihmasagara käest päästa. Seega kvalifitseerub praegune ilm pigem sügiseseks kui suviseks. Tegelikult võiks hr Ilmataat väikese diili teha: siinset suurt sadu saata Egiptusesse, et sealne kõrb pisut rohetama hakkaks ning vastukaaluks sealset kuiva kuumust pisut siia tuua, et suvi vähegi suvena paistaks.

Tegelikult on aasta kaunim, lõhnavam ja kirevam osa suuresti läbi: sinilillede aeg – möödas, ülaste aeg – möödas, võililled – ära õitsenud, toomingate õitseaeg – läbi, sirelid – nende kaunitest lilladest kobaratest on jäänud vaid pruunikad õitekämbud, isegi mu lemmikud – piibelehed on lootusetult ära õitsenud.  Nagu lepituskingina on puhkenud veel jasmiinid.

Täna on puhkuse esimene päev. See on vist paljude aastate kohta esimene suvi, mille n- ö tantsukaart on täiesti tühi. Ei ühtki reisi, kokkutulekut,  küllaminekut ega muid planeerituid ettevõtmisi. Jaanuaris oleksin, tüdinuna seiklemisest, kuuldes mõnest suvisest reisist, ilmselt minestanud ning toibumiseks endale külma vett näkku piserdada lasknud, aga hetkel tunnen, kuidas jalatallad juba kihelevad. Paraku peab seda kihelust rentaablilt kasutama Hilbale edasi- tagasi marssimiseks. Kasvuhoone värskes mullas on mustmiljon umbrohuseemet või -juurekest vargsi peidus. Rohi nii palju kui tahad, ikka on nagu “Nukitsamehe” filmis hetke pärast umbrohu rohimist tärkavat lopsakat rohelust kogu kasvuhoone täis. Oleme ökoloogilised: ei mingeid umbrohumürke, kasutame vaid omaenda kümmet sõrme!

Olen endale teinud väikese nimekirja asjadest, mida loodan suvel teha:

• Hommikuti magada nii kaua, kuniks und jätkub või selg pikutamisest väsib.
• Õhtul vaadata südametunnistuse piinadeta ära kõik need saated ja filmid, milleks vähegi huvi tekib ning lugeda üks osagi neist raamatuist, mida talvel ajapuudusel lugeda ei jõudnud. Muud vaimsemat tööd ei kavatse teha – anname aju frontaalsagarale puhkust.
• Võtta Marjega õhtuti ette pikki südamesõbralikke kõnde.
• Keeta, marineerida, aurutada, vekkida ontlik kogus moose, mahlu, salateid, ühesõnaga – kõike, mis mahub väljendi hoidis alla.
• Puhastada, pesta, tuulutada ja sorteerida asjad ära kohtadest, kuhu talvel neid vaid tõstetud sai.
• Leida aega nende muhedate sõprade- mustikate jaoks, kelle tarvis aasta rutus aega napiks on jäänud. Näiteks koos grillida või siis lihtsalt klaasike veini juua ja hinge positiivseid emotsioone pikkida.
• Puhata, puhata, puhata, et olla a) parem õpetaja oma õpilastele; b) parem kolleeg oma töökaaslastele; c) parem naine oma mehele; d) parem ema oma lastele; e) parem semu oma sõpradele.

Pöidlad pihku! Tõeline soe suvi ei saa ju tulemata jääda.