Eelmisel aastal hakkas üks tiivuline külaline me rõdu viinapuuhekki isiklikuks puhke- või vaatluspostiks pidama. Mul pole linnukeste vastu midagi, aga paraku on nende seedekulgla töö ebanormaalselt kiire. Sestap ei jõudnudki rõdu põrand pesemisest veel õieti kuivada, kui see oli uuesti valkjasmustade lörtsakatega õnnistatud. Kes kuivanud linnusitta pesnud on, see teab, et see on parasjagu vaevaline protseduur: leotad, kraabid, kraabid, leotad ja taas kraabid. Sügisel ootasin rändeperioodi lõpuni ja siis tegin metsviinapuu pikkadele mööda seinaääri kaarduvaile okstele 1:0. Ja ime- imekest!, kõik läkski stsenaariumi järgi, rõdu püsibki puhas. Seega – ei mingit leotamist ja kraapimist. Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära!
Selle linnusitaga seoses tuli mulle taas meelde lustakas lugu minevikust.
Õppisin toona Tartus. Ühel õhtul otsustasime minna “Kasekesse” istuma. Paremad hilbud selga, näod pähe ning marss minekule. Ühel hetkel keeras mu kaaslane mind emalikult enda poole ja hakkas spontaanselt mu nägu nühkima: “Sa oled kreemi laiali ajamata jätnud!” Missuguse kreemi? Ma olen praegugi vilts kreemitarbija, toona võisin lahjemat sorti mürki võtta, et mingit kreemi ma oma nahale määrinud polnud. Tõde oli karm, aga see selgus alles siis, kui “kreem” juba korralikult laiali hõõrutud oli. Üks üleliuglev lind oli mu juuksed lihtsalt täis pasandanud, üks osa siis riivas lihtsalt nägu.
Võb- olla ongi see põhjuseks, miks vistrikud mind sugugi ei armasta? Kitsas aeg, ehk peaks unustama kallid kreemitotsikud- potsikud ja hoopis looduslikumat nahavõiet kasutama? 😛
Ah- jaa! Uno ükskord ohkas südamest, et ta ei saa siiani aru, miks emad lastele armastavad tatti näkku määrida: ikka nii, et taskurätt süljega märjaks ning võimalusel hoogsalt hõõruma… 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 