Mitmeid kordi olen mõelnud: miks me ei oleks võinud targemalt headel aegadel toimetada, olnud ettenägelikumad, säästlikumad? Juhan Liiv on oma jutustuses “Peipsi peal” hästi ära tabanud asja tuuma – kui häda on käes, siis annaks ei tea mida, et sellest terve nahaga välja tulla. Aga oleks on jätkuvalt paha poiss.
Järgneval meenutusel pole paraku majandusliku olukorraga suurt midagi pistmist. See selgitab vaid seda, mika ma ei julge kevadisele jääle enam iial jalaga astuda. Aga mingi paralleeli või lubaduste ja nende edasise täitmisega võib siiski tuua.
See juhtus päris palju aastaid tagasi. Nii kaua, et selle aastate arvu väljakirjutamine paneb mind tundma end igivanana. Seega – jäägu sõnaseos: väga kaua aega tagasi.
Oli varakevad või õieti keskkevad, sest Saaremaal on kevade tulek ülejäänud Mandri- Eestiga nihkes. Siis kui kevad on ülejäänud Eestis täies jõus, vindub selle tulek saartel.
Otsustasime sõbranna Piretiga ilusat kevadilma pikema rattasõiduga tähistada Orissaarest üle Väikse väina tammi Muhumaale Koguvasse. Kevad hakkas end looduses oma kirgastesse värvidesse valama, lumelaike oli vaid siin- seal. Põikasime sisse ka Koguvas elava klassiõe Ive juurde. Tema ema oli lahke ja pakkus meile tassi kuuma teed ja võileivagi kõrvale. Soojas köögis teetassi taga läks aeg kiiresti. Kevadine päevavalge muutus kiiresti hämaruseks. Pikk pime tagasisõit tundus järsku hirmutav. Orissaare tuled tundusid käeulatuses… üle mere vaadates. Kellel see ulaspäine mõte tuli – kiirendada kodujõudmise trajektoori üle jää, ei meenu, aga mõttest sai kindel plaan ja plaanist tegutsemine. Ive ema püüdis küll seada hüpoteesi, et jää võib olla juba nõrk, aga uljus ja soov kiiresti koju jõuda tõrjus ta kartused eemale. Asusime kodutulede sihil üle mere teele. Algus oli üsna heitlik, aga lootus jäi, et keset merd lähevad jääolud paremaks. Jah, tagantjärele mõeldes tundus see otsus üsna kehvake. Päeval oli päike jääd tublisti sulatanud, pimeduses saabunud külm taas jääle tekkinud veele õhukese jääkirme tekitanud. See klirises jalge ja rattakummide all, tekitades pimeduses hirmutava ning ebakindla tunde. Aga see polnud järgneva kõrval midagi. Keset jäist merd jooksid pikad tumedad praod – jää sees olid mustjad lõhed. Jää oli end murdma hakanud. Pragude lähedal tundsime selgelt jää kõikumist. Ühte sellisesse laiemasse prakku Piret ühe jalaga vajus. Õnneks päästis ratas teda halvemast. Ja siis me lubasime, palusime, vandusime… Ebakindlusest ja hirmust sai meeleheide. Kõrvus kohises ja süda peksis hirmust. Vägisi tikkus pisarakiskumise tuju peale. Kui ainult tervelt koju jõuaks… Oleksin hea laps; ei vaidleks emale enam kunagi vastu, teeksin koduseid töid sundimata, oleksin õppimises kaks, ei kolm korda hoolsam…
Aeg tundus lõputu, tee ääretult pikk. Aga lõpuks vajusime kalda ääres jää. “Piret, maa!” hõiskasin. Sumasime läbi jääsupi kuivale maale. Jalad olid külmast peaaegu tundetud, aga rõõm pääsemise üle ei lasknud sellest numbrit teha.
Ema magas õndsat und, nii et tüütuid ja piinlikke selgitusi anda polnudki vaja. Poetasin külmunud ja märjad riided mustapesu kasti ning pugesin voodisse. Hirm kogetust oli nii suur, et rääkida juhtunust julgesin kodus alles palju aastaid hiljem.
Karukell, kurvameelsuse rohi 