Laavalambike

Lava Lamp

Pidavat närve rahustavalt mõjuma ja ei korja niiskust nagu mu soolalambike.

Jooksime õige tassikese espressot?

Täna tuleb taas üks minevikuhõnguline muie iseenese üle.

Palju aastaid tagasi käisin Itaalias. Lisaks ohtrate muljete, kolme filmirulli jagu fotode ja nibin- nabin meenete, ostsin Sorrentost kaasa ilusa kaunite piltidega plekist purgi, mille kaanele oli kuldne pealkiri Racconti al CAFFE, Pocket Coffe espresso ning mille värviküllastel seintel ilutses auravat pruuni jooki nautiv turd meesisend.

Me olime pärit napilt mõne aasta iseseisvunud riigist. Võib – olla peenemale pealinlasele ütlesid sõnad latte, espresso või cappuccino midagi, aga minu sõnavaras seondusid need täheseosed vaid pruunika joogiga, täpsemalt adumata, missugune on täpne erinevus nende vahel.

Euroopa Liit sai alguse 1950ndatel ja Itaalia oli üks selle liidu kuuest asutajariigist. Ilmselt ei kehtinud toona keelereeglid, sest kõlava nimega kohvipurk sisaldas vaid itaaliakeelset teksti. Sestap ma arvasingi oma siiras lihtsameelsuses, et tegemist on kohviga. Ja mis ikka koju külakostiks paremat viia, kui üks purk tõelist head itaalia kohvi!

Purgi avamiseks ootasime mõnda nn sündmust. Nõukogude inimene hoidis ikka ju paremad palad juhuks, kui külalised tulevad või midagi olulist on tähistada.

Tähistamine tuligi. Ostsime Neiserist nahkmööbli komplekti ja kaugelt toodud eksootiline kohv tundus võileibade ja konjaki kõrvale igati paslik.

Karbis oli kuldses läikpaberis kotike. Pole lugu, analoogseid vaakumissse pressitud kotikesi sisaldasid ka meie kohvipakid. Ent üllatus oli suur, kui kotist klantspaberiga kuubikud lagedale tulid. Üks külalistest arvas, et küllap see espresso nii käibki: kuum vesi ja kuubik sisse! Kuna kellelgi paremat ideed ega isiklikku kogemust varuks polnud, talitasimegi nõuande järgi. Kuubik sulpsas kuuma vette… vesi muutus helepruunikaks, pisut rasvaseks, ent maitsetuks. Järsku on pisikese tassi jagu? Pole lugu, trotsime koonerlust, ärge alluge provokatsioonidele, võtke veel üks kuubik! Tulemus oli pisut tugevamalt helepruun, veelgi rasvasem ja mitte sugugi kohvilikum. Armastatud kohvi visuaalset stiilipuhast välimust oleks saadud joogile anda suutnud vaid photoshopiga töötlemine. Ebamäärast vedelikku segades kleepus põhjast lusika külge löga, mis nägi välja nagu kuuma vette pandud šokolaadikomm.

Poleks vaja olnud algharidust, et hetkega taibata: kommid need olidki! Kas siis espressomaigulised või samanimelise joogi kõrvale mõeldud.

Ja kallis meenutus päiksepaistelisest Itaaliast voolas trimmis joana kraanikausist alla, vähemalt enamus sellest, sest põhjast kleepuva ja veniva löga saamiseks läks vaja üsna rohkelt vett.

Lõpetuseks võib öelda, et kommid polnud kah eriti maitsvad, pisut liiga mõrkjad.

Aga tõelist espressot juues meenub mulle sageli see päris “esimene” tassike. 🙂