Hetkel niimoodi

Ma olen iseendale mitu korda lubanud, et blogi pole irisemise – virisemise ega vingumise koht. Täna hakkan taas isukalt oma sõnu sööma.

Ärkasin keset ööd üles. Praokil aknast tungisid sisse öised hääled: lisaks  tiigist kostvale valjule konnakoorile ja ööbikute laksutamisele häiris toas üksiku sääse soleeriv pirin. Liigagi häiriv. Üritasin unerikkujat aplodeerides tabada, aga valgusega harjumatud silmad ja sääse osavad pettemanöövrid ei toonud oodatud tulemust. Ja uni oligi hulgaks ajaks rikutud, hoolimata, et päeval sai vinge saunatemperatuuri kiuste kasvuhoones umbrohu arvukaid ridu revideeritud. Uuesti magama jääda ei aidanud ka mugavama asendi leidmine ega lammaste lugemine… Tuttav rahutus oli jälle hopsti! kohal.

Viimase aja meediauudised on üsna üheülbalised: kas halvad või väga halvad. Majandussurutis süveneb, poliitikud kemplevad valimiste eel, mustavad teisi ja kiidavad iseennast. See väsitab ja muudab nõutuks. Kui prooviks õige üks kord ühe mütsi alla mahtuda, head ettepanekud kokku võtta ja midagi paremaks muuta, mitte kakelda ja kembelda?

Lisaks on veel palju ümberkaudset vaimset ballasti. Mul on südamest kahju, et liigseid koormavaid teadmisi ei anna kuidagi kasutada ega mälust kustutada. Need teadmised ei anna midagi peale rahulolematuse. Sisemine sügelemine on niivõrd intensiivne, ent sügada kiheluse leevendamiseks ei oska.

Tahaksin Riinu kass Jesper olla. Puukida oma kõht kassitoitu triiki täis, tukkuda päikesepaistel ja siis muretult oma kassiasju ajama minna.