Kallistamisest, näoilmetest ja rahvusküsimustest

Mulle meeldib kohutavalt kallistada ja kallistatud saada! Viimasel ajal on kallistamise komme tasahilju ka rahvalikumad mõõtmed saanud, aga sellist populaarsust nagu Lõuna- Euroopas või koguni Lõuna- Ameerikas, ei saa ta vist kunagi. Tühja sest kallistamisest! Esmane probleem, millega veidi aktiivsemalt Eestis tegelema tuleks hakata, on keskmise eestlase näoilme. Katseks võiks vaadelda vastutulevaid inimesi. Vean kihla, et üldjuhul on 10/9- st torssis, mornid või lausa kurjad. Mitte, et tänaval ühtepuhku naeratuseks hambaid peaks paljastama, aga ikkagi… Meenub, kuidas Hispaania väikeses Vecindario linnas uitasime hiiglaslikus kaubanduskeskuses. See oli tõesti päratu – pärast kolme korrust tundsin end lausa lülijalgsena. Et oma kuumavaid taldu pisutki jahutada, istusin kaaslasi ootama jäädes pingile. Väikese aja jooksul käis kolm murelikku kohalikku küsimas, kas mul on halb, kas ma olen millegi pärast mures, kas nad saavad mind kuidagi aidata. Võttis energiat ja vaeva selgitamaks: mul pole halb, ma pole mures ega vaja abi, vaid olen lihtsalt väsinud. Edasiste kaastundlike pilkude eest kaitsesin end energilise naeratusega. Pole salata, et olen Tartus nuttu tihkudes kaootiliselt mööda tänavat jalutanud ega mäleta, et see kellelegi vähemalgi määral korda oleks läinud.

Tegelikult ajendasid mind käesolevat postitust kirjutama kaks ajaleheartiklit, üks neist Õhtulehest, teine Postimehest. Esimeses antakse teada, et sumomaadleja Baruto abiellus Jaapanis venelanna Jelenaga. Õnnitlevate kommentaaride hulka on poetunud suhteliselt sapiseid. Kleepisin siia väikese valiku neist (ausõna, need polnud kõige äärmuslikumad):

• Vene naiselt palju pisikesi venelasi siis ka, kellele kamaaruskat õpetada ja seda, kuidas venemaad ja putinit tuleb ikka armastada rohkem kui eestlasi – nii ta paraku kipub olema, et naine annab lapsele oma rahvuse, koduse keele, kasvatuse ja kombed rinnapiimaga ja omakeelse hällilauluga…igal juhul pettumus.
• Enne vaatasin: ahhaa, see on see eestlane, kes sumos ilma teeb. Nüüd vaatan: ah see on see eestlane, kes isegi Jaapanist ei leidnud midagi paremat kui venelase.
• Ta võikski Venemaale jääda, need ta võidud ei oma enam ka meile erilist tähtsust…

Lugesin neid kommentaare ja suur ürgnukrus ning vaakumlik tühimik tuli peale, hakkas kuidagi ebameeldiv. Milleks selline omamoodi ksenofoobia? Miks me oleme küll niivõrd sallimatud, umbusklikud ja kurjad? Me oleme väikerahva kohta ühalt üllatavalt uhked ja isepäiselt paindumatud, toimides nagu teerullid, teisalt liialt alandlikud ja kuulekad. Mis siis selles nii patust on, et edukas sportlane leidis truu kaaslase, kes teda võõrsil toetab ja mõistab? Ega kommenteerijad ju temaga elama pea! Anna Levandi on ära õppinud veatu eesti keele ja on oma tõekspidamistes, lojaalsuses ja suhtumistes rohkem eestlane, kui mõnedki sünnijärgsed seda on.

Ilmselt on need kommenteerijad väike väärastunud kamp, kes tulistavad niipea, kui ükskõik millist liikumist märkavad ning saavad sellest lühiajalise rahuldustunde. Aga võib- olla näitavad nad eestlaste tõelist palet: magusaim toit on teine eestlane. Kuidas muidu mõista tahet elada teise inimese elu, arvustades tema valikuid ja väärtushinnanguid.

Kel vähegi hommikurutus Terevisiooni oli võimalik jälgida, sel jäi tõenäoliselt silma sõbralik ja särasilmne kokapoiss Roman, kes püüdlikult armsal moel eesti keelt räägib. Ta annab positiivse laengu terveks päevaks. Leidsin südamliku artikli Romani suhtumisest Eestisse ja eestlastesse ning oleks teda pärast lugemist kallistada tahtnud. Nii palju positiivset energiat!

Kui suures osas maailmast määrab rahvuse pass, mida inimene taskus kannab, siis eestlased teevad rahvusest erilise käsitluse: eestlased ja eestimaalased. Järsku peaks probleemsetes rahvusküsimustes eelkõige iseendast alustama?

Rumal rahutus

Viimasel ajal valdab mind mingi rumal rahutus. Tõenäoliselt kutsusid selle esile raisku lastud kinkekaardid ja vananenud load, aga võib – olla on vanus mu intelligence quotient´i vähendanud või olen ma lihtsalt abstraktsetel põhjustel hajameelsemaks jäänud.

Täna tuli Tiiaga juttu auto ülevaatusest ja ma tundsin, kuidas järsku süda ühe löögi vahele jättis ja stressikoll pead tõstis. Kas veel üks totralt mugav unustamine? Alles hetkelise mälukontrolli pärast veendusin, voila´, võin veel lõdvalt kolm kuud muretult ringi sõita.

Ma pole kindel, kas see pole mitte järjekordne luul, aga mulle tundub, et ülevaatusel suhtutakse naistesse pisut leebemalt kui meessoost autoomanikesse.

See arvamus ajas sügavamad juured, kui kolm aastat tagasi Velvo Elhardiga ülevaatuselt läbi ei saanud – pidurite näit oli allapoole lubatud normi. Aega piduriklotside vahetamiseks kulus üle lubatud normi ehk siis üle kalendrikuu. Päevale, mil auto lõpuks korda sai, oli määratud mu diplomitöö eelkaitsmine. Oleks ökoloogiline ja ilus sõita Tartu bussiga. Aga kuna siis ei olnud hetkel valitsevat obligatoorset säästukava, siis lootsin enne kaitsmist siiski ülevaatuselt läbi tuisata ning seejärel autonina Tartu poole keerata. Kahjuks jõudsin ülevaatusele täpselt 5 minutit enne lõunat. Tund aega tühja tolgendamist ei mahtunud mu tihedasse ajakavva sugugi. Jäi võimalus riskida. Tark vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Ei löödudki. Kas oli põhjuseks mu õnnetu olek või ülevaataja hea tuju – ilmselt kübeke mõlemat. Veeresin autoga ülevaatuspunkti rõõmsalt sisse.

Tegelikult selgus, et rõõmustamiseks nii väga põhjust polegi. Pidurite näit oli jätkuvalt vilets. Proovisin puusalt tulistada. “Õhk on veel vahetamisest vahel,” oletasin optimistlikult. “Varsti hakkavad pidurid korralikult tööle.” “Tjah,” muheles ülevaataja lõbustatult, “teie juttu kuulates usun juba, et võib – olla hakkab parem tagatuli samuti a j a  j o o k s u l tööle.”

Järgmiseks paluti mul kapotialune lahti teha. What? Mul pole iial tarvidust vaadata, mis on auto esiotsa all, sestap polnud imestada, et mul polnud halli aimugi, kuidas kapott lahti käib. Auto siseelu tundmaõppimine on seni mu jaoks nagu Hispaania Inkvisitsioon olnud. Ma pole mingi naisšovinist, aga auto korrashoid on minu arusaamade kohaselt mehe ülesanne. Ülevaatajal oli ilmselgelt lõbus. Väikese plõksuga avas ta salongist kapoti kaane: “Tulge vaadake ka sisse, muidu arvate, et see on seljakottide hoiuruum!” 

Asi päädis sellega, et sain ülevaatuse tehtud normaalsummaga, ehkki oleksin ajalimiidi ületamise eest pidanud rohkem maksma. Kes nüüd kiljuda ja näppu kurjalt viibutada tahab, et niimoodi need avariiohtlikud autod teedele saadetakse, siis neile võin ääremärkusena kinnitada, et mastaapset rikkumist ei esinenud: tagatuli sai vahetatud ja pidurid said tõesti üsna pea enese värskendamisega hakkama.

Uitmõtted kasvuhoonest

Eile sai valatud sõna otseses mõttes rohkelt isiklikku higi ja verd. Hoolimata suhteliselt sombusest ilmast oli kasvuhoones temperatuur laes – igale ruutmeetrile tilkus otsaesiselt ohtralt higi; kasvumajas mugavalt sisseseadnud tüütu sääseparv hoolitses mõningase verekaotuse eest. Kiskusin raevukalt umbrohtu, käeseljaga silmile tilkuvat higi pühkides, kätega tulutult sääski tõrjudes ning tekkinud sügelevaid sääsekuplasid kratsides, ise samas vaikselt omaette pahuralt porisedes. Tulemus oli karm: õhtuks olin läbi kui läti raha (see väljend on nüüd oi, kuidas eriliselt päevakohane), aga selle eest valitses kasvuhoones eeskujulik umbrohutus ja suur plats poolniisket nuru sai niidetud.

Tegelikult elame me suurepärases ja turvalises kliimavöötmes. Ei mingit hirmu ootamatute maavärinate, lumelaviinide, orkaanide, taifuunide või vulkaanipursete ees. Võib uljalt ujuma minna, kartmata, et mõni ablas krokodill, jõehobu või verejanuline hai ründaks ning uidata metsas, kohtamata kiskjalikke tiigreid, lõvisid, pantreid või gepardeid. Meie rästik on muu maailma mürgiste roomajate seas, kellest mõnede tibatillukesest 0,0… milligrammist mürgist piisab silmapilkseks surmaks, lausa süütu poisikene. Rääkimata siis kägistavatest anakondadest, mürgistest meresiilikutest, tsetsekärbestest, skorpionitest või muudest rohkem või vähem eluohtlikest elajatest. Muidugi jäävad nimekirja väikesed vastikud puugid, aga tundub, et omad on neile pühad – nende aastate jooksul pole Hilbal meie pere kehal veel ükski neist söögilauda leidnud (et mitte ära sõnada: ptüi- ptüi- ptüi! sülitan kolm korda üle vasaku õla). Seega – mõned viletsalt vihmased või lihtsalt külmavõitu suveilmad ei anna põhjust emigreerumiseks. Meile jääb valgete suveööde laisk müstika.

Inimene on teatavasti kõikvõimas. Tekib küsimus, miks ei ole aretatud sääski, kes vere asemel hoopiski tselluliiti imeks?

Midagi hingele :))

Ilmselt tevad kõik melomaanid seda Dire Straits´i surematut lugu, mida Kanal 2 kasutab mootorimaailma traagiliste sündmuste teatamise saatemeloodiana. Lugu on tõesti hea enesehaletustuju pisarakiskuja.

These mist covered mountains
Are a home now for me
But my home is the lowlands
And always will be
Some day youll return to
Your valleys and your farms
And youll no longer burn
To be brothers in arms

Through these fields of destruction
Baptisms of fire
Ive watched all your suffering
As the battles raged higher
And though they did hurt me so bad
In the fear and alarm
You did not desert me
My brothers in arms

Theres so many different worlds
So many differents suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the suns gone to hell
And the moons riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But its written in the starlight
And every line on your palm
Were fools to make war
On our brothers in arms

Kasutasin esimest korda interneti automaatset tõlget ja sain sellise saasta:

Need udu kaetud mäed
Kas kodu nüüd mulle 
Aga minu kodu on madalik
Ja alati on

Mõni päev youll naasta
Teie orud ja oma kasvanduste
Ja youll enam ei põle
Et olla Brothers in Arms

Läbi nende valdkondade hävitamine
Baptisms tulekahju
IVE vaatasin kõik oma kannatusi
Nagu lahingud riehuivat kõrgem
Ja ehkki nad tegid haiget mulle nii halb
Selleks, hirm ja häirevooluahelatele
Sa ei desert mind
Mu vennad, relvade

Theres nii paljud erinevad maailmad
Nii palju Différents Suns
Ja meil on ainult üks maailm
Aga me elame eri ones

Nüüd Suns läinud kurat
Ja kuut ratsapiitsad kõrge
Lubage mul pakkumine, mida hüvastijätt
Iga mees on surra
Aga tema koostatud Starlight
Ja kõikidel liinidel oma peopesa
Kas hullut teha sõda
Meie vennad relvade

Inglise keele võhikule tundub, et kui Mark Knopfler sõnu kirjutades just totaalselt purjakil polnud, siis keskmise joobe oleks tal saanud ometi tuvastada. 🙂 🙂 🙂

Ühe teatud telefonikõne ootuses

Ikka veel ei lähe mööda peaaegu ühtegi päeva, kus meedia ei pasundaks säästurežiimist ja riigi kokkuhoiupoliitikast tulenevaid uudiseid: neid ja noid makse tõstetakse, siin ja seal ootavad ees koondamised ning selles ja tolles valdkonnas vähendatakse palku.

Olukord peab tõesti meeleheitlik olema, sest kaupmeeste hulk, kes telefoni teel erinevat kaupa pakuvad, on viimasel ajal oluliselt suurenenud. Ma püüan nendega olla viisakas: et mitte nende kasinat sissetulekut veelgi priskete telefoniarvetega vähendada, paristan ühe hooga, et nad võivad küll oma üllitisest rääkida, aga viletsa majandusseisu tõttu ei osta ma praegu küll midagi. Mispeale lõpetatakse tavaliselt kõne. Aga on ka visamaid helistajaid. Ma olen kahel korral osalenud ühe universaalse kodumasina kodusel presentatsioonil ja veendunud, et hoolimata pidevast küürimisest- pesemisest- puhastamisest- koristamisest, olen ma siiski üks räpakott ning mu kodu on mustuse ja tolmulestade kuningriik. Kuna antud modernse masina hind koos tarvikutega küündib peaaegu minu poole aastapalgani, siis ei saaks ma endale sellist lubada ka siis, kui see triigiks, parandaks katkiseid riideid ja küpsetaks rabarberikooki. Helistajat see ei veena. Ei aita ka vaoshoidlik vastuväide, et olen tubli kodumasina esitlust kogenud, ent praegu pole selle ostmiseks mingit võimalust. Teiselpool telefonitoru selgitatakse kannatlikult, et demonstratsioonpuhastus ei sea mulle üldse kohustusi masinat osta. Congratulations! Taevas hoidku! Mis on siis asja point? Suhtlemisvaegus? Saada kirja linnuke tolmuhimuri promomise eest? Või meelitada mu telefoni mälupangast välja potensiaalsete priskete rahakottidega ostjate nimesid?

Ma ootan jätkuvalt, et ühel päeval pakub meeldiv hääl telefonis mulle rahapuud müüa. Sellist, kus pärast kevadist õitsemist hakkavad viljuma sinised sajakroonised ja lillakad viiesajased. Vot tak, rebjata. Sellele pakkujale oleksin ma kindlasti avatud ostja.

Mängime õmblemist?

Eelmise aasta kevadel kinkis päkapikk Liia meile Hilbale 36 hariliku kukerpuu istikut. Okkalistele isenditele vististi meeldis nende uus elupaik. Nad läksid varsti püüdlikult lehte, moodustasid roosakaid kobarõisikuid ning mõned usinamad ilmestasid rõõmutut luitunud varakevadist ümbrust jätkuvalt oma eelmisaastaste purpurpunaste marjatilkatega.

Üritasin hoiduda taimedele muruniidukiga liiga tegemast ning kakkusin kukerpuude alla kasvanud heina käsitsi. Ettevaatusest hoolimata sain päris mitu salakavalalt teravat astelt sõrme. Mõned võõrkehad õnnestus välja sikutada, aga kolm neist olid liigagi mugavalt end näppu seadnud. Velvo üritas sissetungijaid nõelaga eemaldada, ent pisukese torkimise peale loobus ta kirurgi mängimisest. Vasaku käega iseenda paremas surkimine polnud teab mis mugav ja kokkuvõttes ka tulutoov ettevõtmine. Pisikesed tumedad täpid ei rikkunud küll mitte üks teps käte kaubanduslikku väljanägemist, aga tegid toimetamisel kõvasti tuska – tugevam näppude kokku pigistamine tegi teravat valu. Kui muud tööd said virisemata tehtud, siis ületamatult raskeks kujunes väsinud nööpide etteõmblemine.

Pluus on triigitud, nüüd, nada, fedja, nada, nööbid vaja ette saada. Üritasin vasaku käega õmmelda. See primitiivne ponnistamine pani mind meenutama (vasakukäelist) kindakudumist neljandas klassis.

Ma ei usu, et ma käeliselt niivõrd äpardunud olnuks, et ise hakkama poleks saanud. Küllap vihjas õpetaja eelmises tunnis, et kel võimalus, võiksid kindakudumisega kodus väikestviisi algust teha. Aga minu ülipüüdlik tragi ema kudus randmekohani kinda valmis ja saatis mind kooli. Nüüd ma mõistan, miks näputöödes osavatel, kuid kärsitutel emadel tihti käpitud lapsed on. “Pusi ise nüüd edasi, kui ei tule välja, liiguta niisama vardaid, küll ma teen kodus edasi,” sain lihtsa soovituse kaasa.

Olin ennemgi algelist kudumist katsetanud, aga tunnis ei tulnud näputöö kuidagi välja. Lõpuks lõin käega ja liigutasin viimases hädas tõesti vardaid nagu kuulsad vene koomikud, kes muistse Goluboi Ogonjoki saates kentsakaid mutte mängisid. Minu interpretatsioon kindakudumisest polnud vist veenev, sest see äratas õpetaja tähelepanu. Ta võttis pooliku kinda, üritas kududa… ega tulnud paraku ka ise sellega toime.

Kogenud pedagoogina mõistis ta kohe, milles asi. Mu ema oli selle aja laps, mil vasakukäelised sunniti paremakäelisteks. Ta õppis kirjutama ja sööma parema käega, aga käsitöös jäi kurakäsi võitjaks. Eks ta siis automaatselt kudus algatuse, vasak käsi vardaga vedamas.

Pidin ema ühtlase töö üles harutama ja vaevaliselt otsast alustama. Ning lõpuks ikkagi ise kindad valmis kuduma.

Tänaseks on kaks kukerpuu astelt näpust end ise pisikese põletiku tulemusena välja upitanud, kolmas kohe- kohe stardivalmis.

Sisekliima hetkeseis

Viimasel ajal on kinnitust leidnud järjekordne banaalne tõdemus – halvad asjad kerkivad välja eikusagilt või siit sealt, kust neid kõige vähem oodata oskad. Esimene halb üllatus tuli välja koristamisel. Andsin endale puhkuse ajaks pühaliku lubaduse, et mu suvine kasutegur oleks positiivne – iga päev üks kodusõbralik tegu. Dokumendisahtlit korrastades lajatas masendus piki pead: leidsin 1500 (jah, palun loe: ühe tuhande viiesaja) krooni eest kasutamata, kuid napilt aegunud Ehitusmaailma kinkekaarte. Tore küll, tõmbame säästurežiimil oma koduseid kuluartikleid kokku, aga samas ajatame poolteist tuhat krooni sahtlis tühja. Säh, siis säästlikku aega!

Järgmine hele laks tuli hambaarsti juures. Kasutasin kaardi täitmiseks dokumendina oma juhiluba ning avastasin, et selle kehtivusaeg lõppes peaaegu kolm kuud tagasi. Mu hirmud (armas taevas, kui palju kordi ma sõitsin, olles politseinikele potensiaalne priske trahviallikas!) tipnesid Velvo väitega, et nüüd on vaja teha uus teooriaeksam. Kõikidest mu elutegevuslikest pooridest hakkas immitsema tumedat tuska: seda eksamit ei tee ma küll iialgi, lisaks eelarveväline eksamiobrok… Ja ehkki ma tema teadmisi usaldasin, otsustasin neid siiski kontrollida. ARK- i infotelefon lasi päris pikalt toru otsas praadida, ent seda suurem oli rõõm lõpuks saadud infost, et aasta jooksul vahetatakse load välja siiski ilma eksamiteta.

Kuna külmkapp kajas tühjuse tõttu hõikamisel vastu, läksime eile hommikul toiduvarusid täiendama. Esimene katsumus oli parklas tühja parkimiskoha leidmine. Säästukas inimeste triikis toidukärusid vaadates hakkasin kahtlema hetkeseisu kasinuse ja kokkuhoiu juttudes. Hetkeks tekkis küll tunne, et välja on kuulutatud viimnepäev ning inimesed on tulnud soola ja tuletikke kokku ostma. Läks kenakesti energiat, et laveerida riiulite vahel ning hoiduda kokkupõrgetest ja otsestest inimkontaktidest.

Õhtul toimus kohalik jaanik. Läksime kohale alles poole üheteistkümneks ning saime peomelu täies kontsentratsioonis: suur lõõmav lõke, lõbusa ansambli saatel karglev rahvasumm, põõsastes nahistavad noored, pöörane ilutulestik… Jaanipäev on aeg, mil ma ei tee oma ametist numbrit ning püüan mitte põdeda maailma hukkaminemise pärast (mitte, et see ei- tea- mis bakhanaal oleks olnud või et jaanipäev peaks mööduma igikainuse tähe all). Proovisin ebakindla sammuga vänderdavaid noori inimesi, kes kraade sisaldavaid pudeleid või nikotiinikõrrekesi näpus hoides siin- seal silma jäid, vaadata lahkema pilguga, või siis üldse mitte vaadata. Küllap märkasid oma laste logistilisi jõu- ja ilunumbreid ka lapsevanemad, nii et igasugused kasvatuslikud epistlid tundusid tarbetud. Tegelikult võis kainete ja purjus inimeste hulk olla balansis, aga silma jäid ikkagi enam kuraasikad pidulised. Nad lihtsalt kisasid, karjusid ning loopisid hüperaktiivselt omi käsi- jalgu. Purjus inimese liikumine on tõesti kummaliselt naljakas ja kohati nurgeline. Ehkki jaanipäevaks lubati kuiva ja sooja ilma, hakkas peale ühte sadama tihedat vihma ja jaanituli oligi selleks aastaks läbi.

Suvi algas alles, aga aeg kaob nagu vesi kuumal kerisel. Ei tahaks küll sappi raisata, aga ilmad on olnud küllalt kiuslikult üheülbalised: jahedad, tuulised ja vihmased. Vahel tundub, et olen ehtne kõigusoojane, jahedad ilmad tekitavad mus tahtmise kookonisse tõmmata ja (talve)unne suikuda. Hommikuti võib kehva kuulmisega inimenegi tunnistada, et lindude eurovisiooni tippaeg on möödas. Kui tsiteerida kodust klassikut, siis nüüd võib lõdvalt hakata juba jõule ootama. 😀

Väike viide väljapressijaile

Olen tänaseks koristamisega jõudnud elutuppa. Omaette katsumuseks kujuneb pika kardina mahavõtmine. Ma arvan tõsimeeli, et kui vaenlasel oleks vaja mult elutähtsat infot või suuri saladusi välja pinnida, siis oleks selle väljapressimiseks parim moodus panna mind toolile käed ülespidi seisma. Poleks mingit kahtlust- kõhklust, et vähema kui veerand tunniga siristaksin ma nagu linnuke ja laulaksin rohkemgi kui vaja!

Ronin otsustavalt ja enesekindlalt üles. Mõni hetk pusimist, kui tekib nõrkus, mõtted klimbistuvad, otsmik kattub kerge külmahigiga, siis läheb süda pahaks ning seejärel hakkab pilt vaikselt kuhugi universumisse libisema. Kujutlus, kuidas ma täies pikkuses toapõrandale prantsatan, sunnib taas alla ronima. Niipalju siis otsustuskindlusest.

Töö, mis virgemalt tegutsejal võtaks kümmekond minutit, vältab mul üles ronimisega, poole meetri kardina lahti harutamise, alla ronimise, hingetõmbe ja antud loendi mitmekordse kordamisega peaaegu neli korda rohkem aega. Oh, tänu taevale, et kardinaid vaid üks kord aastas pesta tuleb!* Varun pisut kuraasi ja jõuressurssi ning asun taas masohistina rünnakule.

* ohates ja mõeldes, et kardinad tuleb varsti ka üles panna

Rusuv

Käisin hiljuti naabritädi matustel.

See polnud ootamatu lahkumine, vaid visa ja vastiku haiguse paratamatu kulg. Haigust õnnestus erinevate kiiritus- ja keemiaravidega petta üle kolme aasta. Kuna lõpp oli eriliselt vaevaline, ohkasid paljud: hea, et inimene lõpuks valudest ja vaevadest lahti sai.

Olen ühes eelnevas postituses kirjutanud, et mulle meeldib surnuaedades uidata, ent matustele lähen ma alati sügava vastumeelsusega. Teen seda vaid austusest lahkuja või kutsuja vastu. Sellest austusest hoolimata on peale matuseid hing marraskil: pikaks ajaks on kindlustatud betoonplaatidena rõhuv raskus  või hoopis selline tühjaks pigistatud sidruni tunne. 

Matustega seondub äärmiselt palju ebameeldivaid lõhnu ja helisid. Näiteks on maailma üks  kõige ebameeldivamatest helidest kirstu peale langeva mulla krabin.

Matused pole kunagi kenad, aga antud ärasaatmise suutis vähegi talutavaks muuta kirik: suhteliselt uus ja madal jumalakoda, mille laed, seinad, kantsel ja pingid olid männipuidust, altariks soojades värvides sõbralikuna mõjuv klaasvitraaž. Tavaliselt on matustel spetsiifiline hõng, mis on segu kuuse- ja elupuuokste ning krüsanteemide lõhnast. Sel matustel polnud iseloomulikku leinalõhna, pigem domineeris seintest õhkuv värske männipuidu hõng.

Suutsin oma silmad kuivaks jätta hetkeni, kui silmasin naabritädi poega. Seal ta seisis, lõuapärasid tugevalt kokku surudes ja aeg- ajalt neelatades. Eriti ehmatavad olid tema käed. Sõrmed olid kokkusurumisest kriitvalged. Ma pole suurem inimhingede ekspert, aga tema kehakeelest oli ilmselgelt aru saada, et tal oli väga raske. Tõenäoliselt on ta põlvkonna esindaja, kellele õpetati, et meestel ei sobi oma tundeid välja näidata ja avalikult nutta. Ei oska pakkuda, kuidas temasugused oma valu ning pinget maandavad. Üks võimalus on end kodus silmini rihmaks juua…

Häirivalt mõjusid fotoaparaadi tihedad sähvatused. Tõmbasin end kössi ja proovisin peita ülejäänud peieliste vahele. Mulle ei meeldi niigi fotode peale jääda, saati siis matusepiltidele. Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sel hetkel võtsin püha otsuse vastu: lähedaste matustest mitte ühtegi visuaalset meenutust! Kellele üldse meeldiks matusepilte näha? Kes neid telliks? Vahaja võõra ilmega lahkunu, kurvad äranutetud nägudega matuselised… Mulle meeldiks küll lahkunud omakseid, sõpru, tuttavaid mäletada sellistena, kui nad elus olid, mitte lõplikult mällu söövitada võõraste ja vaevatutena.

Ongi selline suvi?

Tänasest algab siis juunikuu kolmas nädal. Kahjuks mahub nendesse päevadesse vaid üksainumas ilus tõeliselt suvine päev, teised on olnud suuremal või vähemal määral masendavad taevaste pisarate kiskujad. Selle tulemusena Hilbal on tiik triiki vett täis. Tavaliselt on nii palju vett vaid varakevadel lumesulamise aegu või sügiseste sadude ajal. Päike paistab, aga natukese aja pärast liigub ilmapendel teise äärmusesse,vahel tuleb hing välja joosta, et jõuda nööritäit kuiva pesu järjekordse vihmasagara käest päästa. Seega kvalifitseerub praegune ilm pigem sügiseseks kui suviseks. Tegelikult võiks hr Ilmataat väikese diili teha: siinset suurt sadu saata Egiptusesse, et sealne kõrb pisut rohetama hakkaks ning vastukaaluks sealset kuiva kuumust pisut siia tuua, et suvi vähegi suvena paistaks.

Tegelikult on aasta kaunim, lõhnavam ja kirevam osa suuresti läbi: sinilillede aeg – möödas, ülaste aeg – möödas, võililled – ära õitsenud, toomingate õitseaeg – läbi, sirelid – nende kaunitest lilladest kobaratest on jäänud vaid pruunikad õitekämbud, isegi mu lemmikud – piibelehed on lootusetult ära õitsenud.  Nagu lepituskingina on puhkenud veel jasmiinid.

Täna on puhkuse esimene päev. See on vist paljude aastate kohta esimene suvi, mille n- ö tantsukaart on täiesti tühi. Ei ühtki reisi, kokkutulekut,  küllaminekut ega muid planeerituid ettevõtmisi. Jaanuaris oleksin, tüdinuna seiklemisest, kuuldes mõnest suvisest reisist, ilmselt minestanud ning toibumiseks endale külma vett näkku piserdada lasknud, aga hetkel tunnen, kuidas jalatallad juba kihelevad. Paraku peab seda kihelust rentaablilt kasutama Hilbale edasi- tagasi marssimiseks. Kasvuhoone värskes mullas on mustmiljon umbrohuseemet või -juurekest vargsi peidus. Rohi nii palju kui tahad, ikka on nagu “Nukitsamehe” filmis hetke pärast umbrohu rohimist tärkavat lopsakat rohelust kogu kasvuhoone täis. Oleme ökoloogilised: ei mingeid umbrohumürke, kasutame vaid omaenda kümmet sõrme!

Olen endale teinud väikese nimekirja asjadest, mida loodan suvel teha:

• Hommikuti magada nii kaua, kuniks und jätkub või selg pikutamisest väsib.
• Õhtul vaadata südametunnistuse piinadeta ära kõik need saated ja filmid, milleks vähegi huvi tekib ning lugeda üks osagi neist raamatuist, mida talvel ajapuudusel lugeda ei jõudnud. Muud vaimsemat tööd ei kavatse teha – anname aju frontaalsagarale puhkust.
• Võtta Marjega õhtuti ette pikki südamesõbralikke kõnde.
• Keeta, marineerida, aurutada, vekkida ontlik kogus moose, mahlu, salateid, ühesõnaga – kõike, mis mahub väljendi hoidis alla.
• Puhastada, pesta, tuulutada ja sorteerida asjad ära kohtadest, kuhu talvel neid vaid tõstetud sai.
• Leida aega nende muhedate sõprade- mustikate jaoks, kelle tarvis aasta rutus aega napiks on jäänud. Näiteks koos grillida või siis lihtsalt klaasike veini juua ja hinge positiivseid emotsioone pikkida.
• Puhata, puhata, puhata, et olla a) parem õpetaja oma õpilastele; b) parem kolleeg oma töökaaslastele; c) parem naine oma mehele; d) parem ema oma lastele; e) parem semu oma sõpradele.

Pöidlad pihku! Tõeline soe suvi ei saa ju tulemata jääda.