Hiljuti toimunud Eurovisooni lauluvõistlus pani mõtlema Venemaast ja meenutama teda kogu oma vastuolulisuses.
Mis esimesena tuleb meelde sõnaga Venemaa? Klassikud Tšehhov, Puškin, Gorki, Mussorski, Tšaikovski, kuulus meremaalija Aivazovski, Punane väljak, Talvepalee, Venemaa keisrid ja keisrinnad, Rasputin ja Gagarin, Aleksei Mironov ja “Briljantkäsi”, vene kroonu, külm Siber, matrjoškad, lollike Ivan, samovar, Alla Pugatšova, Ljudmilla Gurtšenko, Potjomkini küla, Lenin ja Kreml, vanad head vene multikad ning veel mustmiljon muud asja.
Ma usun, et peaaegu igal eestlasel on Venemaasse oma suhtumine ja arvamine. Kellel on see kujunenud vene rahvusest kaasmaalaste põhjal, kel meediast nähtust- kuuldust, kel isiklikust kokkupuutest ehk siis viibimisest kohapeal.
Olen käinud ses hoomamatus riigis rohkem kui kümme korda ning mu mälestused ja epiteedid on sama vastuolulised kui kogu riik või tema rahvas ise. Seal saavad kokku kultuur ja kultuuritus, sõbralikkus ja vaenulikkus, uhkus, dogmaatilisus, agressiivsus, kuraas ja samas ääretu allaheitlikkus. Venemaa on nagu ventileerimata ruum, kus palju püsib muutmatuna aastakümneid. Samas on liiga palju mõistmatut, mis ei mahu ühegi ajukoore osa pädevusse.
Olgu siia ära toodud mõned mosaiikpildi tükid.
NII ERINEV
Esimest korda üle piiri sõitnud, tundsin piltlikult erinevust ninaotsast varvasteni. Me olime üks riik, aga erinevus kodusest Eestist paistis juba bussiaknast selgelt silma: sinised puidust pitskaunistusega tihedalt üksteise kõrval paiknevad majad, mille ümber kõrged tarad ja nende ees istuvad eided- taadid ning hooldamata külatänaval vabakäigul ringi jalutavad koduloomad… Teel Eestist Petseri oleks nagu sõda eile lõppenud, teed olid kui mürsutabamusi saanud, auk- augus kinni. Petseri kloostris hämmastasid ikoone suudlevad, risti ette löövad ja kummardavad erinevas vanuses õigeusklikud ning kloostri müüri ääres kerjavad inimesed. Seda ajal, mil koolis räägiti, et nõukogude korra ajal naudivad kõik inimesed õnnelikku täisväärtuslikku elu. Venelaste naeratus oli soe ja siiras, aga seda ilmestas hõbeda- ja kullarohkus hammastel. Vene naised olid eredalt meigitud ja kandsid rohkelt kulda ning meile harjumatult kirjusid riideid.
SUURSUGUNE JA ILUS
Moskva ja Sant Peterburg rabasid oma suurejooneliste hiiglaslike ehitistega, metroo võttis silmad kirjuks ja pani pea ringi käima. Kes on jalutanud hilisõhtul mööda tuledes Neeva kallast, on ilmselt armunud jäägitult Peterburi. Mihhailovskojes käies sain aru, miks Puškin sügist oma lemmikaastaajaks pidas – loodus on seal tõesti hunnitu ja kaunis.
PATRIOOTILINE
Kui meie patrotism on pigem hingeline, siis vene poisid on patriootilised minutist, kui nad sündides esimest korda õhku oma kopsualveoolidesse tõmbavad. Kui neil lausa budjonnovkat peas pole, siis oli mütsi ees ning vööpandlal viisnurk ja mängupüss seljal.
Patriotism kajastub ka rohketes sõjaga seotud mälestusmärkides ja nendele toodud punastes nelkides.
NALJAKAS
… oli Talvepalees näha vene memmesid, kes erinevates tubades valvuriametit pidasid. Tegelikult olid nad välismaalastele suuremad vaatamisväärsused, kui maalid, vaasid, vaibad või kõrgete lagedega ajaloolised ruumid. Nad istusid hoolimata soojast aastaajast vildid jalad, kalossid otsas, puhvaikad seljas ja hallikad villased rätid tihedalt õmber pea sõlmitud ning nosisid keedetud mune.
Söögikohtades puudusid noad, pika lunimise peale saime kasutamiseks seltskonna peale ühe siiski. Lusikatel oli ärandamise vältimiseks vars augustatud. Pisut paremas tualetis koputas tädike uksele ja manitses: “Devuška! Ostorožno! Staraites, štobõ kraitški tšistinkije!”, mis mõtteliselt tõlgitult tähendas seda, et poti äärtele ei maksa jalgupidi ronida.
Pihkva muusikapoes pani LP- de rohke valik pea ringi käima. Toonased välismaised popartistid – võta mida meeldib! Koos hunniku plaatidega saime kaasa palve: “Prihhodite tšašje!”
Venemaa eeslinnad on täis imepisikesi lobidikke, mida uhkeldavalt suvilateks kutsutakse. Tarastatud aiakesse mahuvad lisaks juhuslikust materjalist kokkuklopsitud majakesele ka kasvuhoone ja väike aiamaalapike.
KÜLALISLAHKE
Vene rahvusest inimesed võivad olla südamlikud, usaldavad ja külalislahked. Velvot vaatama minnes palusin peavarju kirjasõbralt, kes elas Moskvas. Meie auks oli kaetud rikkalik teelaud, magamiseks tuba. Kogu viieliikmeline pererahvas oli end külaliste heaolu nimel pisikesse tuppa põrandale magama sättinud.
Velvo tädile külla sõites veendusime taas, et vene külalislahkus on ääretu: lookas laud, meie tarvis ostetud kohvimasin (ehkki kohvi ei oska nad keeta – see oli vilets ümberjutustus kohvist) ja külast kokku laenatud pitsid (venelased joovad ju po stakanu, pitsid on harukordne nähtus). Enne kojusõitu pesid võõrustajad puhtaks ka meie auto.
Moskva lähedal paiknevas Dubna väikelinnas olin õnnetu ja üksi. Velvo ülemus ei lubanud teda väeosast kokkusaamisele rohkemaks kui napiks tunniks. Suure vene hingeda hotellitädi adus mu kurbust ja pani üles samovari. Nii me siis rüüpasimegi teed ja ampsasime peale varenikuid – seegi oli märk vene külalislahkusest ja õilsast hingest.
Aeg on pannud asjad mõnevõrra õigemasse perspektiivi. Aga Eurovisiooni lauluvõistlus oli tõepoolest võimas. Oma suurejoonelisuses väga iseloomulik Venemaale.
Karukell, kurvameelsuse rohi 