Öeldakse, et kui millestki rääkida pole, jääb alati võimalus vestelda ilmast. Ilmselt pole millestki asjalikust kirjutada, sest alustan etüüdiga ilmast. Käisin hetk tagasi väljas pesu kuivama viimas ja nautisin sulnist kevadööd: ööbikud laksutasid üksteise võidu, kuskil kaugemal kukkus kägu, taevas oli silmapiiril sameltjalt roosa ja ümberringi oli veel õitseva toominga lõhn segunenud juba õitsema hakanud sireli lõhnaga. Õnnis tunne!
Veel peaksin pidulikult raporteerima, et sünnipäevapaanikad on möödas ning potipõllumajandus on selle sõna otseses mõttes jälle aktuaalne. Et siis seekord said sibulad lõdva randmega pistetud peenrale, kuhu juba Tiial oli eelnevalt külvatud kaalikas… Nüüd peaks samasse vakku veel kartuleid pistma ja mõne seemne porgandit ka poetama, siis on ühepajatoit kenasti ülesvõtmiseks valmis.
Täna tulin töölt ja nägin, kuidas üks matsakas kõuts nätsutas kätte saadud linnupoega. Hetke vältel otsustasin vältimatut päästeteenistust mängida ja ohvri kurjategija hambust ära kiskuda, aga siis mõtlesin kiirelt ümber. Tõenäoliselt poleks ma väikese tiivulise elu enam suutnud päästa. Eks see ole loomariigi nõrgemad ei jää ellu jäävuse seadus. Keerasin lihtsalt pea ära. Eks seegi ole nagu elus: kui midagi ei meeldi, siis teeme tavaliselt näo, et ei näe.
Tegelikult on hoolimata rumalast rahutusest kõik korras. Mu kummaline ja ebamäärane ebakindlus mõne inimese suhtes on rahu leidnud. Suurem sigin- sagin on möödas ja mu Valgustatud Toitumimisel on esimesed õienupud.
Ma võin pisut end rahulolevalt patsutada – töövihik on trükivalmis. Sõbralik tervitus Annile, kes mind julgustas ja toetas ning mu eneseusku ja -hinnangut natuke kergitas. Vahel teevad sellised lihtsad pisiasjad olemise inimväärseks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 