Minu tänane postitus on JÄLLE inspireeritud ilmast: väljas lõõtsub tugev külm põhjatuul. Temperatuur küündib pisut üle kümne kraadi. Vingumiseks ei peaks põhjust see andma, kui üks miinusmärk seda ei rikuks – oleks kodu vaid mõnusalt soe. Elu aga ei ole vist kunagi rahulolevalt lineaarne.
Ma ei tea, milline tarkpea planeeris meie maja ida- lääne suunda. Hommikuti ei ulatu päike tänu kõrgetele puudele ja naabermajale kunagi magamistuppa ja kööki, seega on need kõige rõskemad ja jahedamad ruumid elamises. Liigsest niiskusest kõneleb ka hiiliv hallitus seintel, mis ulatub tapeedil juba põrandast kolmekümne sentimeetri kõrgusele.
Tegelikult lõpetati kütmine juba aprilli lõpus ja vaid mõnel üksikul korral on radiaatorid leigeks läinud kellegi armust või kaastundest.
Ma olen iga aastaga järjest külmapelglikumaks läinud. Õnneks pole ma meie peres ainus külmavares. Isegi tüütuid vaaraosipelgaid võib hea õnne puhul kohata vaid sateliiditüüneri ja videomaki läheduses, ühesõnaga – kohtades, kust õhkab pisutki soojust. Hoolimata kaastundlikust loomusest ei valmista mulle nende tervise- ja sigimisprobleemid mingit muret. Aga külmetada ei tahaks. Hoolimata paksust fliispusast ja soojadest sokkidest poeb rõske jahedus tasahilju kontidesse. Teki all võtab ülessulamine terve igaviku.
Inimesed võiksid pisut enam proovida käituda lillelastena: naerusuistena ja sõbralikena. Siis poleks vaja karta, kui kedagi hommikul heatujulisena tervitad ja ettevaatlikult küsid, kas kütteperiood ongi lõppenud, kuulda halvasti varjatud vaenulikku ja etteheitvat traktaati.
Nii et temperatuuriteema on hoolimata kevadest jätkuvalt IN. Võib- olla peaks adrenaliini alkoholiga lahjendama, et pisutki sooja saada.
Karukell, kurvameelsuse rohi 