P. S.

Üks mu üksikutest tuttavatest, kellele ma oma blogi aadressi jaganud olen, küsis hiljuti mult, miks ma oma postituste kommentaariumid enamasti kinni olen keeranud.

Ma ei kirjuta selleks, et saada kelleltki tagasisidet: ei õelat moraliseerivat irooniat, ei imalat kiidulaulu ega aplausi. Ma pole mingi vaimne ekshibitsionist, tahan lihtsalt voolata; meenutada oma minevikku, nentida olevikku ja visualiseerida vahel ka tulevikku. Tahan pidada iseendaga nõu, näha aja kulust tulenevat reflektsiooni elule- olule ja tegemistele. Igapäevases elus on kahepalgelisust, kurjust ja valskust niigi palju, et lisaks kellegi mõttetu vaimse orgasmi pärast oma kirjetele tõtata veene läbi nüsima või puud, nööri ja seepi otsima. Blogi on kui kaaslane, ta ei nääguta, targuta ega mõista hukka. Tema kirjutamine võtab aega minuteid, aga jäädvustab kuid ja aastaid. Sellepärast siis.

Visam ja osavam arvutikasutaja leiab soovitud blogi üles hea tahtmise korral nagunii. Ja kui ei leia, pole ka midagi korrast ära. Selle lugemine on vabatahtlik nagu ka iga inimese arvamused ja mõtted.

Ma olen püüdnud olla aus eelkõige iseenese, aga ka teiste suhtes.

Väljas tibutab…

Ehhee! Väljas tibab praegu korralikku kevadvihma.

Esimeses korralikus kevadises vihmas on alati midagi lootustandvalt ja nostalgiliselt puhastavat. Ja ehkki ta tekitab hinge oma tasase krabinaga rumala rahutuse, võib ometi kindel olla, et homme on loodus oluliselt rohelisem kui täna. See omakorda tähendab muruniiduki unise jõudeaja lõppu, kümneid liitreid bensiinikulu ning lõputult tüütavana tunduvat – undavat edasi- tagasi vantsimist Hilbal.

Nüüd tuleb veel esimene kevadine äike ära oodata, et külili- kõhuli- selili ninapidi muru kasvamist kuulata saaks.

Natura abhorret vacuum.

Koristamissõltuvus

Olen kindel, et kõigel siin maailmas on oma põhjus või vähemalt ajend.

Ma pole sündimisest saati malbe igipesur olnud. Usun, et umbes 12 eluaastani oli normaalne laps, kel riided aeg- ajalt lihtsalt suvaliselt horisontaalsele pinnale visatud ja sahtlid parasjagu segamini.

Ma ei tea, kaalukat argumenti, mis tõuke andis, kas oli see vanemate poolt korraldatud kaootiline pereelu või midagi muud, aga korraga toimus täielik riigipööre iseendas ning minust sai pesuehtne koristamisfoob ja korraesteet. Mind hakkas häirima segamini koolikott, õppevahendite riiul, tuba… Mind häiris isegi halvasti pestud klassitahvel. Tunniks vajalikud vahendid olid ülipüüdlikult nurgeti lauanurgal, kirjutusvahendid pinalis viisakalt teraga ühele poole.

Tartus õppides sai mu korraarmastus uued mõõtmed: erinevad raamatud olid riiulil žanrite või kirjanike kaupa, pesuvirn pidi reas olema millimeetri täpsusega.

Vaheaegadel broneerisin päeva ja võtsin emakodu suurpuhastuse käsile. Kui päris aus olla, on mu ema olnud alati äärmiselt puhas inimene, aga mõistest kord on meil küll totaalselt erinev arusaam. Koristamine oli nagu puzzle kokkupanek. Passitasin tükikesi õigesse paika: maitseained kokku ühele riiulile, ravimid kõik sahtlisse, nõelad nõelapatja, konserviavaja nugade- kahvlite sekka. Aga paraku järgnes sellele tormiline ja tõre reaktsioon: Mul olid kõik asjad paigas, nüüd ei leia midagi üles! Pärast korda, kui ma diivanialusest panipaigast vanad ajalehed  prügikasti olin vinnanud ja sellest globaalse siseprobleemi tekitanud, loobusin suurematest koristamisaktsioonidest. Eks ma siis edaspidi taltsutasin seda loomaaeda enda sees, piirasin enesekehtestamist korra vallas ja lasin asjadel ema moodi paigas olla.

Isiklik elamispind andis korraarmastuses priskelt arenguruumi. Ma koristasin korterit lausa iga päev. Tegelikult oli koristamine nagu lonks janusele: pestes ja puhastades lahendasin ma mõttes päeva jooksul tekkinud probleemid, leides neile parimad lahendused ning maandasin kogunenud närivad pinged.  Isegi kõik koorekihis olevad sõbrad ei mõistnud mu koristamistungi ja tihti pidin vapralt välja kannatama oma isiklikus korrastatud küberruumis nende nöökimise: “Need halud ahju ees ei sobi su korras elamisse! Ega ma väga palju segadust tekita, kui pisut istun?”  Maailm on nii nurgeline, tahumatu, tabamatu ning erinev, õnneks ei tee üks süütu koristamislembeline inimene sellest halvemat paika.

Kahjuks või õnneks pole mu korraarmastus kõigile pereliikmetele nakanud.

Erinevalt väga paljudest korrafriikidest ei häiri mind teiste elamises korratus. Räpasus ja mustus küll, aga ei enamat. Mulle ei meeldi, kui pealnäha korras elamises paljastuvad segamini kapid, riiulid, sahtlid, kui teleriekraani tolmukorrale võib teate kirjutada või kui klaasipidadelt võiks vaevata erinevaid näpujälgi tuvastada.

Viimastel aastatel on mu koristamiskell maha jääma hakanud, ma olen lakanud olemast pr täiuslik Hildur Sokk. See ei tähenda, et ma lauslohakas oleksin, aga koristamisintervall on tükati pikema vahe saanud – ma ei pese põrandaid ega võta tolmu päris iga päev.

Ja ometi on mulgi alati paik, kus valitseb määramatu igisegadus. Päris kunagi ei ole mul alati korras kirjutuslaua ülemine sahtel ja käekott. Need on paigad, kuhu ma kipun kiiresti asju silma alt ära torkama.

Ääremärkusena olgu öeldud, et  kui Armas Jumal võtaks vaevaks mult küsida, mille ta maailmast ära peaks kaotama, vastaksin ma küll, et peale õeluse, kadeduse, haiguste, sõdade ja vägivalla võiks elu tolmu ja juuksekarvade vabam olla. 😛