Hingele härmaõilmetest hellust,
silmisse suvist päikest ja kelmust.
Kõike kaunist, mis armsaks teeb elu,
kurve ja sirgeid teid – neis peitubki ilu.
Tänan Liiat, Liliani, Ailit, Marjet, Jannet, Ellet, ema, oma armsaid tüdrukuid- kolakaid, tädi Ellenit, kolleege, sugulasi ja kõiki häid sõpru- rosinaid armsate, südamlike ja siiraste soovide, õnnitluste, kallistuste ja lillede eest. Ma armastan tõesti teid kõiki!
Praegu on aasta ilusaim aeg – eile puhkesid vahtratel lehed. Ma jumaldan neid väikeseid õrnu lehekesi, mis on nagu vastsündinud beebid punased ja kortsus. Aga seda õrnust on vaid mõneks päevaks, sest korraga on nad suured ja sired nagu oleks öö neist triikrauaga üle käinud ja nende sirgumine toimunud ülehelikiirusel. Ehkki toomingas veel ei õitse, laksutab ööbik vaheldusi oma trillereid ja laksutusi. Vaher on üleni suminat täis ning pole vaja ninapidi lähemale minna, et märgata paksude pepudega triibulisi kumalasi, kes hõrgu lõhna peale on kohale lennanud. Seda magusat lõhna tahaks limpsata.
Võiks tunda ilusast ilmast ja kenast kevadest rõõmu, aga ikka on eilsest insidendist meeles hirmutunne ja mõru maik, selline kaua kestev vaimne pohmell.
Me elame maal, kus kodune privaatsus on enesestmõistetav: välisukse lukustamine päise päeva ajal tundub mõttetu tegevusena, või vähemalt siiani tundus tarbetuna. Olen oma kodu alati kindluseks pidanud, kuhu saab tulla pärast igasugust lahingut turvatunnet saama ja hingelisi haavu lakkuma. Aga eilsed sündmused panid mind oma arvamust oluliselt muutma.
Kui välisuks käis, ei vaevunud ma isegi end ringi keerama. Olin päris kindel, et Velvo tuli. Ent sõõrmeisse tulev rääsunud alkoholihõng ütles alateadvusele, et midagi on väga valesti.
Seal ta siis seisis: kurjade metsistunud silmadega umbjoobes vaimuvaene tropp, püüdes fokuseerida klaasistunul pilgul ümbrust, adumata siiski oma joobeastmes suurt midagi. Ma ei jõudnud arvuti tagant tõustagi, kui ta marssis otsustavalt magamistuppa, tõmbas riidekapi lahti, püksid maha ja otsustas end sinna kergendada. Reageerisin multifunktsionaalselt: nügisin teda tagasi välisukse poole, samal ajal ta pükse ülespoole tirides ja kõva häälega sajatades. Tegelikult oli see nii jälk ja alandav, et selle meenutamingi tekitab tahtmise kõvasti karjuda. Kogu müsteerium jätkus elutoas, kus ta mind tõrjudes hakkas raamatukapist raamatuid põrandale loopima, ise samal ajal kurjalt mörisedes.
Joobes inimene tundub pehme, aga sissetungija oli ütlemata vinske vastane. Ühe katse peale teda välisukse poole lükata vastas ta jõulise löögiga, nii et ma vastu seina lendasin. Ma pole mingi kakleja, et igasugune vägivald on mulle võõras ja vastik. Käed värisesid ja jalad olid otsekui süldist. Lõpuks õnnestus ta kogu jõudu kokku võttes korterist välja saada.
Hirm on pikaajaline taim. Õhtul käisin vähemalt neli korda välisukse lukustamist kontrollimas. Ja ehkki Velvo mind kõvasti ja kaitsvalt kaissu võttis, oli uni täis suuri graniidirahne, mida ma Kalevipoja kergusel koridori vedasin, et siis südamest muretseda – kuidas pere nüüd tuppa saab?
Otsustasin, et muretsen endale vinge kurika. Kes arvab, et ma hakkan pesapalli harrastama, see eksib väga.
Karukell, kurvameelsuse rohi 