Ma olen oma postitustes kirjutanud sõpradest, perest, isegi naabritädist, aga olen võlgu ühe kirjatüki ühest tähtsaimaist ja armsamaist inimesest oma elus – oma emast. Täna siis kavatsen selle võla must-valgel fikseerida.
Mul on olnud suhetes emaga mitmed erinevad ja vastuolulised faasid: jumaldav faas, kõige targemaks, ilusamaks, paremaks ja osavamaks pidamise faas, trotsi faas, ise- tean- ja- toimetan ajajärk, kohtumõistev faas, leppimise ning lõpuks andestamise ja mõistmise aeg.
Ma olen ühes eelnevas postituses kirjutanud, et ema oli nõrk inimene. Samas on ta üks tugevamaid, otsusekindlamaid ja triviaalsemaid inimesi, keda ma tean. Ta võttis vastu otsuse minna oma eluga edasi üksi kaht väikest last kasvatades, vahetas armastatud eriala laste nimel, remontis telekat, pani mööblit kokku, tapetseeris ja remontis korterit ning vedas vapralt üksi kogu meie väikese perekonna eluoluvankrit.
Ema kasvatas lapsi mõneti Karl August Hindrey “Lõhkiläinud kolumatsi” eeskujul ja piinlik- piinlik!, need lood mõjusid väga edukalt. Oma küünenärimise kombest sain lahti, olles kuulanud lugu tüdrukust, kes suri ning kelle lahkamisel selgus, et tema mao seinad olid küüsi täis nagu siilil okkaid. Niisuguseid lugusid oli palju, nad olid kurja lõpuga, aga samas hirmutavalt õpetlikud. Aga samas nad toimisid.
Ta sekkus mu ellu parasjagu, aga andis samas üsna palju privaatsust ja isikuruumi. Mitte et ma ma seda vabadust kurjalt kasutanud oleksin ning mu detailne paturegister märkimisväärne oleks.
Vahel oli ema imeinimene. Ma võisin talle alati kindel olla. Ma võisin eelmisel õhtul “ärgata” ja ahastada, et mul pole järgmise päeva üritusele midagi selga panna, aga järgmise päeva hommikul silmi lahti lüües nägin ma uksele riidepuul riputatud öösel õmmeldud või tikitud selgatõmbamist ootavat riiet – emal on alati osavad käed ja hea maitse. See, kuidas ta seda kõike oskas ja jõudis, paneb mugava minu siiani kukalt kratsima. Ta tegi mõnest vanast riietusesemaest omi nippe kasutades uue, suutis triikrauaga kõrvetatud kanga muuta mõne maitseka lillega kordumatult omapäraseks. Tema joonistamisoskus väärinuks edasiharimist, aga kahjuks pidasid ta vanemad seda kerglaseks kutsumuseks. Ta proovis astuda arstiteaduskonda, ent paraku oli aeg kuri – kodanliku linnapea tütrele ei leidunud kohta nõukogude ülikoolis.
Halb aeg ei muutnud teda kibestunuks või kurjaks kehtiva ühiskonnakorra suhtes.
Maitsest rääkides, olen pärinud emalt ühe kummalise ande: ma oskan täpselt, kuid mõõtmata maitseaineid doseerida. See on seletamatu, aga kordi tõestatud. Nii nagu emagi: ta lihtsalt lasi soola parasjagu… ja siis natuke veel. Ja oligi paras annus lisatud, ilma vahepeal maitsemata.
Ema on siiani võrratu kokk: ta keedab, küpsetab, hautab ja praeb võrdselt hästi. Lapsepõlves, kui kapis valitses suhteline tühjus, oskas ta ka vähesest väga maitsva toidu valmistada. Tal on jätkuvalt rohelised näpud – kõik, mida ta puudutab, läheb ka vaevata kasvama.
Ta loeb ikka veel palju.
Viimastel aastatel pole tema tervis enam hea, emake on kuidagi väiksemaks kasvanud. Vahel on tunne, et varsti jõuaksin ta vaevata sülle võtta…
Karukell, kurvameelsuse rohi 