Pean tunnistama, et järgneva loo kirjutamiseks oli enesele lubadust anda kordi kergem, kui see teoks teha. Olen jõudnud hilisele arusaamisele, et headele inimestele mõeldud tänu ütlemist ei tohi edasi lükata, sest ühtäkki leiad, et oled oma sõnadega lootusetult hiljaks jäänud ning ütlemata sõnad jäävadki hinge kriipima. Mitte, et see postituse verbaalne tänu midagi muudaks, ent ikkagi.
Ühel koolitusel palus lektor spontaanselt mõelda ühele õpetajale, kes esimesena meenub. Mul on olnud kümneid väga erinevaid õpetajaid ja õppejõude. Aga esimesena meenuv…
Kui me 4. klassis uue klassijuhataja saime, olime vist kogu klassiga pisut pettunud: paralleelklass sai noore ja kena, meie keskeas tüsedapoolse õpetajanna. Aga meie hinnang muutus õige varsti. Leenu (kodanikunimega Helene Marie Teär) osutus tagantjärele mõeldes parimaks klassijuhatajaks maailmas.
Mida kõike ta meiega ette ei võtnud: vahvad klassiõhtud, kohtumised erinevate elualade ja reisimuljeid jagavate inimestega, pähkliretk sügisesse metsa sellele järgnenud lõkkeõhtuga; vastlaliug, sellel järgnenud maitsva hernesupi ja vastlavurri tegemisega, tantsukursused, klassiõhtud tema kodus koos sellele eelnenud lõikumise ja hakkimisega. Ta oli väga leidlik õpetaja: selleks, et klassiekskursioonidel läbi sõita suur osa Eestist, leidis ta võimaluse käia metsa istutamas ja lavastas näidendi “Pöial- Liisi”, mida me esitasime paljudes Saaremaa kultuurimajades ja koolides, teenides sellega pikkadeks sõitudeks vajalik raha.
Tänu Leenule on mu mälestustepagasis meeles kohtumine Abrukal vendade Tuulikutega ja suvelaager kirjanik Jaan Rannapiga.
Leenul olid alati meeles meie sünnipäevad. Sünnipäevalapsele lilled ja väike maitsekas kink. Juhtus, et ta tuli sünnipäeviti koju ja rääkis nii muuseas emadega kohvitassi taga ka probleemidest – tänapäevases kontekstis võib seda nimetada arenguvestluseks.
Ma olin hea käitumisega laps, aga oma õpetajale mõeldes meenub mulle lugu, mis oleks võinud lõppeda üsna halvasti. Ma tõesti ei mäleta, kes leidis õue piirava maja tühja akna, küllap olid need rahutu hingega naabripoisid. Igatahes sisse sealt me pugesime ja see saladuslik tühi pööningukorrus oli parim koht õududjuttude rääkimiseks ja kaardimänguks. Küllap ei teadnud meist toona keegi, et maja alumist korrust kasutatakse raamatukaupluse laona. Ühel korral jäi lahkumisel hooletusest pööningule põlema küünal. Ja just sel korral leidis ohtliku tuleallika raamatupoe juhataja.
Sellest väikesest küünlast tõusis väga suur pahandus – sissemurdmise kahtlusest kuni miilitsasse teatamise ähvarduseni. Mida teeb üks viisakas ja muidu viks laps selle teadmisega? Otsustasime Jannega oma murega minna, mitte vanemate, vaid… klassijuhataja juurde. Ta kuulas meid ära, rahustas maha ja palus mitte muretseda. Kellega ta rääkis ja millega me tegu õigustas, jäi teadmata, aga pahandus oligi selleks korraks igavesti otsas ja unustatud.
Ta võttis oma õpilasi nagu isiklikke lapsi. Ühel mu klassiõel oli kodus väga raske olukord ja meie õpetaja, kel oma lapsed kodunt lahkunud, võttis ta enese juurde tühjalt seisvasse tuppa elama.
Õpetaja Teär oli ka aineõpetajana väga tugev. Ta kasutas oma eesti keele ja kirjanduse tundides juba aastakümneid tagasi praegu propageeritavaid ja uudseiks peetavaid ideid ja õppemeetodeid. Ta süstis meisse armastust lugemise ja raamatute vastu. Mu õpetaja oli mittemoraliseerival moel elukogenud, aga mitte akadeemilistelt kuivik-kuubis, samas heatahtlik ja mõistev.
Mulle tundub, et Leenu oli mõneti parimas mõttes perfektsionist, kõigis oma tegevustes. Ta sundis meid tuima järjekindlusega kroonikat kirjutama – ikka pühapäeviti tema töötoa kirjutuslaua taga. Aga praegu on kirjutatut ütlemata hea lugeda ja koolipõlve meenutada.
Ta tundis oma õpilaste käekäigu vastu huvi ka hiljem, küsides vanemailt, kuidas endistel õpilastel läheb ja tervitades neid. Kui ma tal viimati külas käisin, näitas ta albumit, kus olid mu klassiõdede- vendade pulma- või perepildid.
Oleksin väga tahtnud teda kallistada ning talle öelda, et ta oli parim õpetaja, aga kahjuks jäin hiljaks. Õpetaja Teär saanuks 10. mail 81-aastaseks.
Armas õpetaja, olen tõesti õnnelik, et sa mu õpetaja olid.
Karukell, kurvameelsuse rohi 