Hoomamatust ja vastuolulisest

Hiljuti toimunud Eurovisooni lauluvõistlus pani mõtlema Venemaast ja meenutama teda kogu oma vastuolulisuses.

Mis esimesena tuleb meelde sõnaga Venemaa? Klassikud Tšehhov, Puškin, Gorki, Mussorski, Tšaikovski, kuulus meremaalija Aivazovski, Punane väljak, Talvepalee, Venemaa keisrid ja keisrinnad, Rasputin ja Gagarin, Aleksei Mironov ja “Briljantkäsi”, vene kroonu, külm Siber, matrjoškad, lollike Ivan, samovar, Alla Pugatšova, Ljudmilla Gurtšenko, Potjomkini küla, Lenin ja Kreml, vanad head vene multikad ning veel mustmiljon muud asja. 

Ma usun, et peaaegu igal eestlasel on Venemaasse oma suhtumine ja arvamine. Kellel on see kujunenud vene rahvusest kaasmaalaste põhjal, kel meediast nähtust- kuuldust, kel isiklikust kokkupuutest ehk siis viibimisest kohapeal.

Olen käinud ses  hoomamatus riigis rohkem kui kümme korda ning mu mälestused ja epiteedid on sama vastuolulised kui kogu riik  või tema rahvas ise. Seal saavad kokku kultuur ja kultuuritus, sõbralikkus ja vaenulikkus, uhkus, dogmaatilisus, agressiivsus, kuraas ja samas ääretu allaheitlikkus. Venemaa on nagu ventileerimata ruum, kus palju püsib muutmatuna aastakümneid. Samas on liiga palju mõistmatut, mis ei mahu ühegi ajukoore osa pädevusse.

Olgu siia ära toodud mõned mosaiikpildi tükid.

NII ERINEV

Esimest korda üle piiri sõitnud, tundsin piltlikult erinevust ninaotsast varvasteni. Me olime üks riik, aga erinevus kodusest Eestist paistis juba bussiaknast selgelt silma: sinised puidust pitskaunistusega tihedalt üksteise kõrval paiknevad majad, mille ümber kõrged tarad ja nende ees istuvad eided- taadid ning hooldamata külatänaval vabakäigul ringi jalutavad koduloomad… Teel Eestist Petseri oleks nagu sõda eile lõppenud, teed olid kui mürsutabamusi saanud, auk- augus kinni. Petseri kloostris hämmastasid ikoone suudlevad, risti ette löövad ja kummardavad erinevas vanuses õigeusklikud ning kloostri müüri ääres kerjavad inimesed. Seda ajal, mil koolis räägiti, et nõukogude korra ajal naudivad kõik inimesed õnnelikku täisväärtuslikku elu. Venelaste naeratus oli soe ja siiras, aga seda ilmestas hõbeda- ja kullarohkus hammastel. Vene naised olid eredalt meigitud ja kandsid rohkelt kulda ning meile harjumatult kirjusid riideid.

SUURSUGUNE JA ILUS

Moskva ja Sant Peterburg rabasid oma suurejooneliste hiiglaslike ehitistega, metroo võttis silmad kirjuks ja pani pea ringi käima. Kes on jalutanud hilisõhtul mööda tuledes Neeva kallast, on ilmselt armunud jäägitult Peterburi. Mihhailovskojes käies sain aru, miks Puškin sügist oma lemmikaastaajaks pidas – loodus on seal tõesti hunnitu ja kaunis.

PATRIOOTILINE

Kui meie patrotism on pigem hingeline, siis vene poisid on patriootilised minutist, kui nad sündides esimest korda õhku oma kopsualveoolidesse tõmbavad. Kui neil lausa budjonnovkat peas pole, siis oli mütsi ees ning vööpandlal viisnurk ja mängupüss seljal.

Patriotism kajastub ka rohketes sõjaga seotud mälestusmärkides ja nendele toodud punastes nelkides.

NALJAKAS

… oli Talvepalees näha vene memmesid, kes erinevates tubades valvuriametit pidasid. Tegelikult olid nad välismaalastele suuremad vaatamisväärsused, kui maalid, vaasid, vaibad või kõrgete lagedega ajaloolised ruumid. Nad istusid hoolimata soojast aastaajast vildid  jalad, kalossid otsas, puhvaikad seljas ja hallikad villased rätid tihedalt õmber pea sõlmitud ning nosisid keedetud mune.

Söögikohtades puudusid noad, pika lunimise peale saime kasutamiseks seltskonna peale ühe siiski. Lusikatel oli ärandamise vältimiseks vars augustatud. Pisut paremas tualetis koputas tädike uksele ja manitses: “Devuška! Ostorožno! Staraites, štobõ kraitški tšistinkije!”, mis mõtteliselt tõlgitult tähendas seda, et poti äärtele ei maksa jalgupidi ronida.

Pihkva muusikapoes pani LP- de rohke valik pea ringi käima. Toonased välismaised popartistid – võta mida meeldib! Koos hunniku plaatidega saime kaasa palve: “Prihhodite tšašje!”

Venemaa eeslinnad on täis imepisikesi lobidikke, mida uhkeldavalt suvilateks kutsutakse. Tarastatud aiakesse mahuvad lisaks juhuslikust materjalist kokkuklopsitud majakesele ka kasvuhoone ja väike aiamaalapike.

KÜLALISLAHKE

Vene rahvusest inimesed võivad olla südamlikud, usaldavad ja külalislahked. Velvot vaatama minnes palusin peavarju kirjasõbralt, kes elas Moskvas. Meie auks oli kaetud rikkalik teelaud, magamiseks tuba. Kogu viieliikmeline pererahvas oli end külaliste heaolu nimel pisikesse tuppa põrandale magama sättinud.

Velvo tädile külla sõites veendusime taas, et vene külalislahkus on ääretu: lookas laud, meie tarvis ostetud kohvimasin (ehkki kohvi ei oska nad keeta – see oli vilets ümberjutustus kohvist) ja külast kokku laenatud pitsid (venelased joovad ju po stakanu, pitsid on harukordne nähtus). Enne kojusõitu pesid võõrustajad puhtaks ka meie auto.

Moskva lähedal paiknevas Dubna väikelinnas olin õnnetu ja üksi. Velvo ülemus ei lubanud teda väeosast kokkusaamisele rohkemaks kui napiks tunniks. Suure vene hingeda hotellitädi adus mu kurbust ja pani üles samovari. Nii me siis rüüpasimegi teed ja ampsasime peale varenikuid – seegi oli märk vene külalislahkusest ja õilsast hingest.

Aeg on pannud asjad mõnevõrra õigemasse perspektiivi. Aga Eurovisiooni lauluvõistlus oli tõepoolest võimas. Oma suurejoonelisuses väga iseloomulik Venemaale.

Kevadnostalgia

Öeldakse, et kui millestki rääkida pole, jääb alati võimalus vestelda ilmast. Ilmselt pole millestki asjalikust kirjutada, sest alustan etüüdiga ilmast. Käisin hetk tagasi väljas pesu kuivama viimas ja nautisin sulnist kevadööd: ööbikud laksutasid üksteise võidu, kuskil kaugemal kukkus kägu, taevas oli silmapiiril sameltjalt roosa ja ümberringi oli veel õitseva toominga lõhn segunenud juba õitsema hakanud sireli lõhnaga. Õnnis tunne!

Veel peaksin pidulikult raporteerima, et sünnipäevapaanikad on möödas ning potipõllumajandus on selle sõna otseses mõttes jälle aktuaalne. Et siis seekord said sibulad lõdva randmega pistetud peenrale, kuhu juba Tiial oli eelnevalt külvatud kaalikas… Nüüd peaks samasse vakku veel kartuleid pistma ja mõne seemne porgandit ka poetama, siis on ühepajatoit kenasti ülesvõtmiseks valmis.

Täna tulin töölt ja nägin, kuidas üks matsakas kõuts nätsutas kätte saadud linnupoega. Hetke vältel otsustasin vältimatut päästeteenistust mängida ja ohvri kurjategija hambust ära kiskuda, aga siis mõtlesin kiirelt ümber. Tõenäoliselt poleks ma väikese tiivulise elu enam suutnud päästa. Eks see ole loomariigi nõrgemad ei jää ellu jäävuse seadus. Keerasin lihtsalt pea ära. Eks seegi ole nagu elus: kui midagi ei meeldi, siis teeme tavaliselt näo, et ei näe.

Tegelikult on hoolimata rumalast rahutusest kõik korras. Mu kummaline ja ebamäärane ebakindlus mõne inimese suhtes on rahu leidnud. Suurem sigin- sagin on möödas ja mu Valgustatud Toitumimisel on esimesed õienupud.

Ma võin pisut end rahulolevalt patsutada – töövihik on trükivalmis. Sõbralik tervitus Annile, kes mind julgustas ja toetas ning mu eneseusku ja -hinnangut natuke kergitas. Vahel teevad sellised lihtsad pisiasjad olemise inimväärseks.

Milline tuleb suvi?

Tänane Reporteri ilmaennustus andis põhjust hõisata: suvi tuleb meteroloogiainstituudi andmetel  kuum ja kuiv.

Aga rõõmu pole kauaks. Ilmatark ennustab tänases Õhtulehe ja Delfi ilmaprognoosis suveks keskmisest jahedamat maid, juunit ja juulit, sünoptikud väidavad samas artiklis, et pärast purukuiva kevadet tulla sama jahe ja vihmane suvi nagu mullu…

Nii et kui ei tule paremalt, tuleb vasakult, kui ei ole ülal, siis on all. Valikuvõimalusi on mitu.

Aga tibusid loeme sügisel. Siis võib kindlalt öelda, milline suvi oli.

MaSu?

Tänased uudised panid õlgu kehitama – kas me elame ikka majandussurutises?

 Hong Kongis toimunud Sotheby`s oksjonimaja oksjonil müüdi haruldane sinine teemant rekordhinnaga – 7,98 miljonit dollarit (see teeb ligi 90 miljonit krooni).  Aga kui Hong Kongi rahamaailmas toimuv külmaks jätab, siis ka Eesti finantsaruanded on päris kosutavad: maksuameti andmeil lisandus eelmisel aastal 565 inimest, kes deklareerisid miljonist kroonist suuremat tulu, miljonist suuremat tulu teeninuid oli kokku lausa 2 300. Üle kümne miljoni kroonist tulu deklareeris 46, 6 kuni 10-miljonilist 66 ja 4 kuni 6-miljonilist 90 inimest (allikad AK ja “Postimees”).

Kas me elame samas maailmas?

Külm, külm, külm…

Minu tänane postitus on JÄLLE inspireeritud ilmast: väljas lõõtsub tugev külm põhjatuul. Temperatuur küündib pisut üle kümne kraadi. Vingumiseks ei peaks põhjust see andma, kui üks miinusmärk seda ei rikuks – oleks kodu vaid mõnusalt soe. Elu aga ei ole vist kunagi rahulolevalt lineaarne.

Ma ei tea, milline tarkpea planeeris meie maja ida- lääne suunda. Hommikuti ei ulatu päike tänu kõrgetele puudele ja naabermajale kunagi magamistuppa ja kööki, seega on need kõige rõskemad ja jahedamad ruumid elamises. Liigsest niiskusest kõneleb ka hiiliv hallitus seintel, mis ulatub tapeedil juba põrandast kolmekümne sentimeetri kõrgusele.

Tegelikult lõpetati kütmine juba aprilli lõpus ja vaid mõnel üksikul korral on radiaatorid leigeks läinud kellegi armust  või kaastundest.

Ma olen iga aastaga järjest külmapelglikumaks läinud. Õnneks pole ma meie peres ainus külmavares. Isegi tüütuid vaaraosipelgaid võib hea õnne puhul kohata vaid sateliiditüüneri ja videomaki läheduses, ühesõnaga – kohtades, kust õhkab pisutki soojust. Hoolimata kaastundlikust loomusest ei valmista mulle nende tervise- ja sigimisprobleemid mingit muret. Aga külmetada ei tahaks. Hoolimata paksust fliispusast ja soojadest sokkidest poeb rõske jahedus tasahilju kontidesse. Teki all võtab ülessulamine terve igaviku.

Inimesed võiksid pisut enam proovida käituda lillelastena: naerusuistena ja sõbralikena. Siis poleks vaja karta, kui kedagi hommikul heatujulisena tervitad ja ettevaatlikult küsid, kas kütteperiood ongi lõppenud, kuulda halvasti varjatud vaenulikku ja etteheitvat traktaati.

Nii et temperatuuriteema on hoolimata kevadest jätkuvalt IN. Võib- olla peaks adrenaliini alkoholiga lahjendama, et pisutki sooja saada.

P. S.

Üks mu üksikutest tuttavatest, kellele ma oma blogi aadressi jaganud olen, küsis hiljuti mult, miks ma oma postituste kommentaariumid enamasti kinni olen keeranud.

Ma ei kirjuta selleks, et saada kelleltki tagasisidet: ei õelat moraliseerivat irooniat, ei imalat kiidulaulu ega aplausi. Ma pole mingi vaimne ekshibitsionist, tahan lihtsalt voolata; meenutada oma minevikku, nentida olevikku ja visualiseerida vahel ka tulevikku. Tahan pidada iseendaga nõu, näha aja kulust tulenevat reflektsiooni elule- olule ja tegemistele. Igapäevases elus on kahepalgelisust, kurjust ja valskust niigi palju, et lisaks kellegi mõttetu vaimse orgasmi pärast oma kirjetele tõtata veene läbi nüsima või puud, nööri ja seepi otsima. Blogi on kui kaaslane, ta ei nääguta, targuta ega mõista hukka. Tema kirjutamine võtab aega minuteid, aga jäädvustab kuid ja aastaid. Sellepärast siis.

Visam ja osavam arvutikasutaja leiab soovitud blogi üles hea tahtmise korral nagunii. Ja kui ei leia, pole ka midagi korrast ära. Selle lugemine on vabatahtlik nagu ka iga inimese arvamused ja mõtted.

Ma olen püüdnud olla aus eelkõige iseenese, aga ka teiste suhtes.

Väljas tibutab…

Ehhee! Väljas tibab praegu korralikku kevadvihma.

Esimeses korralikus kevadises vihmas on alati midagi lootustandvalt ja nostalgiliselt puhastavat. Ja ehkki ta tekitab hinge oma tasase krabinaga rumala rahutuse, võib ometi kindel olla, et homme on loodus oluliselt rohelisem kui täna. See omakorda tähendab muruniiduki unise jõudeaja lõppu, kümneid liitreid bensiinikulu ning lõputult tüütavana tunduvat – undavat edasi- tagasi vantsimist Hilbal.

Nüüd tuleb veel esimene kevadine äike ära oodata, et külili- kõhuli- selili ninapidi muru kasvamist kuulata saaks.

Natura abhorret vacuum.

Koristamissõltuvus

Olen kindel, et kõigel siin maailmas on oma põhjus või vähemalt ajend.

Ma pole sündimisest saati malbe igipesur olnud. Usun, et umbes 12 eluaastani oli normaalne laps, kel riided aeg- ajalt lihtsalt suvaliselt horisontaalsele pinnale visatud ja sahtlid parasjagu segamini.

Ma ei tea, kaalukat argumenti, mis tõuke andis, kas oli see vanemate poolt korraldatud kaootiline pereelu või midagi muud, aga korraga toimus täielik riigipööre iseendas ning minust sai pesuehtne koristamisfoob ja korraesteet. Mind hakkas häirima segamini koolikott, õppevahendite riiul, tuba… Mind häiris isegi halvasti pestud klassitahvel. Tunniks vajalikud vahendid olid ülipüüdlikult nurgeti lauanurgal, kirjutusvahendid pinalis viisakalt teraga ühele poole.

Tartus õppides sai mu korraarmastus uued mõõtmed: erinevad raamatud olid riiulil žanrite või kirjanike kaupa, pesuvirn pidi reas olema millimeetri täpsusega.

Vaheaegadel broneerisin päeva ja võtsin emakodu suurpuhastuse käsile. Kui päris aus olla, on mu ema olnud alati äärmiselt puhas inimene, aga mõistest kord on meil küll totaalselt erinev arusaam. Koristamine oli nagu puzzle kokkupanek. Passitasin tükikesi õigesse paika: maitseained kokku ühele riiulile, ravimid kõik sahtlisse, nõelad nõelapatja, konserviavaja nugade- kahvlite sekka. Aga paraku järgnes sellele tormiline ja tõre reaktsioon: Mul olid kõik asjad paigas, nüüd ei leia midagi üles! Pärast korda, kui ma diivanialusest panipaigast vanad ajalehed  prügikasti olin vinnanud ja sellest globaalse siseprobleemi tekitanud, loobusin suurematest koristamisaktsioonidest. Eks ma siis edaspidi taltsutasin seda loomaaeda enda sees, piirasin enesekehtestamist korra vallas ja lasin asjadel ema moodi paigas olla.

Isiklik elamispind andis korraarmastuses priskelt arenguruumi. Ma koristasin korterit lausa iga päev. Tegelikult oli koristamine nagu lonks janusele: pestes ja puhastades lahendasin ma mõttes päeva jooksul tekkinud probleemid, leides neile parimad lahendused ning maandasin kogunenud närivad pinged.  Isegi kõik koorekihis olevad sõbrad ei mõistnud mu koristamistungi ja tihti pidin vapralt välja kannatama oma isiklikus korrastatud küberruumis nende nöökimise: “Need halud ahju ees ei sobi su korras elamisse! Ega ma väga palju segadust tekita, kui pisut istun?”  Maailm on nii nurgeline, tahumatu, tabamatu ning erinev, õnneks ei tee üks süütu koristamislembeline inimene sellest halvemat paika.

Kahjuks või õnneks pole mu korraarmastus kõigile pereliikmetele nakanud.

Erinevalt väga paljudest korrafriikidest ei häiri mind teiste elamises korratus. Räpasus ja mustus küll, aga ei enamat. Mulle ei meeldi, kui pealnäha korras elamises paljastuvad segamini kapid, riiulid, sahtlid, kui teleriekraani tolmukorrale võib teate kirjutada või kui klaasipidadelt võiks vaevata erinevaid näpujälgi tuvastada.

Viimastel aastatel on mu koristamiskell maha jääma hakanud, ma olen lakanud olemast pr täiuslik Hildur Sokk. See ei tähenda, et ma lauslohakas oleksin, aga koristamisintervall on tükati pikema vahe saanud – ma ei pese põrandaid ega võta tolmu päris iga päev.

Ja ometi on mulgi alati paik, kus valitseb määramatu igisegadus. Päris kunagi ei ole mul alati korras kirjutuslaua ülemine sahtel ja käekott. Need on paigad, kuhu ma kipun kiiresti asju silma alt ära torkama.

Ääremärkusena olgu öeldud, et  kui Armas Jumal võtaks vaevaks mult küsida, mille ta maailmast ära peaks kaotama, vastaksin ma küll, et peale õeluse, kadeduse, haiguste, sõdade ja vägivalla võiks elu tolmu ja juuksekarvade vabam olla. 😛

Soovides, et algaks parim…

Hingele härmaõilmetest hellust,
silmisse suvist päikest ja kelmust.
Kõike kaunist, mis armsaks teeb elu,
kurve ja sirgeid teid – neis peitubki ilu.

Tänan Liiat, Liliani, Ailit, Marjet, Jannet, Ellet, ema, oma armsaid tüdrukuid- kolakaid, tädi Ellenit, kolleege, sugulasi ja kõiki häid sõpru- rosinaid armsate, südamlike ja siiraste soovide, õnnitluste, kallistuste ja lillede eest. Ma armastan tõesti teid kõiki!

Kaua võib?

Praegu on aasta ilusaim aeg – eile puhkesid vahtratel lehed. Ma jumaldan neid  väikeseid õrnu lehekesi, mis on nagu vastsündinud beebid punased ja kortsus. Aga seda õrnust on vaid mõneks päevaks, sest korraga on nad suured ja sired nagu oleks öö neist triikrauaga üle käinud ja nende sirgumine toimunud ülehelikiirusel. Ehkki toomingas veel ei õitse, laksutab ööbik vaheldusi oma trillereid ja laksutusi. Vaher on üleni suminat täis ning pole vaja ninapidi lähemale minna, et märgata paksude pepudega triibulisi kumalasi, kes hõrgu lõhna peale on kohale lennanud. Seda magusat lõhna tahaks limpsata.

Võiks tunda ilusast ilmast ja kenast kevadest rõõmu, aga ikka on eilsest insidendist meeles hirmutunne ja mõru maik, selline kaua kestev vaimne pohmell.

Me elame maal, kus kodune privaatsus on enesestmõistetav: välisukse lukustamine päise päeva ajal tundub mõttetu tegevusena, või vähemalt siiani tundus tarbetuna. Olen oma kodu alati kindluseks pidanud, kuhu saab tulla pärast igasugust lahingut turvatunnet saama ja hingelisi haavu lakkuma. Aga eilsed sündmused panid mind oma arvamust oluliselt muutma.

Kui välisuks käis, ei vaevunud ma isegi end ringi keerama. Olin päris kindel, et Velvo tuli. Ent sõõrmeisse tulev rääsunud alkoholihõng ütles alateadvusele, et midagi on väga valesti.

Seal ta siis seisis: kurjade metsistunud silmadega umbjoobes vaimuvaene tropp, püüdes fokuseerida klaasistunul pilgul  ümbrust, adumata siiski oma  joobeastmes suurt midagi. Ma ei jõudnud arvuti tagant tõustagi, kui ta marssis otsustavalt magamistuppa, tõmbas riidekapi lahti, püksid maha ja otsustas end sinna kergendada. Reageerisin multifunktsionaalselt: nügisin teda tagasi välisukse poole, samal ajal ta pükse ülespoole tirides ja kõva häälega sajatades. Tegelikult oli see nii jälk ja alandav, et selle meenutamingi tekitab tahtmise kõvasti karjuda. Kogu müsteerium jätkus elutoas, kus ta mind tõrjudes hakkas raamatukapist raamatuid põrandale loopima, ise samal ajal kurjalt mörisedes.

Joobes inimene tundub pehme, aga sissetungija oli ütlemata vinske vastane. Ühe katse peale teda välisukse poole lükata vastas ta jõulise löögiga, nii et ma vastu seina lendasin. Ma pole mingi kakleja, et igasugune vägivald on mulle võõras ja vastik. Käed värisesid ja jalad olid otsekui süldist. Lõpuks õnnestus ta kogu jõudu kokku võttes korterist välja saada.

Hirm on pikaajaline taim. Õhtul käisin vähemalt neli korda välisukse lukustamist kontrollimas. Ja ehkki Velvo mind kõvasti  ja kaitsvalt kaissu võttis, oli  uni täis suuri graniidirahne, mida ma Kalevipoja kergusel koridori vedasin, et siis südamest muretseda – kuidas pere nüüd tuppa saab?

Otsustasin, et muretsen endale vinge kurika. Kes arvab, et ma hakkan pesapalli harrastama, see eksib väga.