Lihtsalt üks tujulugu

Kraaviöö

Palju aastaid tagasi käisin ühes peres lapsi hoidmas. Laste vanemad olid kolmeks- neljaks päevaks sõitnud ära ja jätnud oma järeltulijad minu hoolde. Hoolimata sellest, et mul toona endal lapsi polnud, sain kahe armsa naakmanniga üllatavalt hästi toime. Viimasel õhtul käisin lapiga elamise üle ja pesin- triikisin ka voodipesu, mida kasutanud olin, et vanemail oleks pärast pikka reisi mugavam koju tulla.

Koju jõudsid nad alles pärast keskööd. Tukkusin seni tugitoolis ja hoolimata sõbralikust pakkumisest, et võiksin öö lõpuni magada ja alles hommikuvalges koju minna, eelistasin siiski kodus isiklikus voodis ärgata.

Öö oli pilvine ja pime ning küla valgustus oli tol ajal rohkem kui kesine. Mul pole täpselt meeles, mida parasjagu rekonstrueeriti – veevärki või kanalisatsiooni, või koguni mõlemit, aga igatahes vonkles mööda küla pikk parajalt sügav kraaviuss.

Ilmselt pole vaja detailselt kirjeldada, mis minuga edasi juhtus. Küllap iga põmmpea aimab seda kirjutamatagi. Olgu selle põhjuseks siis pimedus või unine olek, aga ühel hetkel maandusin ma, selili nagu mardikas, otse kraavi. Mul vedas: kõik luud ja liikmed jäid terveks.

Ma tõesti püüdsin end korduvalt kraavist välja upitada, aga paraku tulutult. Juba koolis olin ma painduvusharjutustes suhteliselt saamatu ning sellised kehakultuursed vahendid nagu kits, poom ja rööbaspuud tekitasid mus alati kerge paanika. Öises õhus lendavad kummituslikud nahkhiired ei teinud asja meeldivamaks. Olukord tuletas meelde peatükki Mary Shelly õudukast “Frankenstein” ning see polnud sugugi lõbus. Kätega kraavi serva kompides ning sellega kraaviservadelt langeva pudeneva mullakrabina hääl tekitas tunde, et olen pääsematult sügavas hauas.

Ma käisin ära päris pika maa, vähemalt kraavis kõndimise kohta. Lõpuks õnnestus mul leida koht, kust end välja vinnata ning tulistvalu koju hiilida.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sest viimasel ajal on mu hea tuju, optimism ja enesekindlus kahanenud päris pisikeseks. Mul on just selline öises kraavis kõndimise tunne. Üritad end välja vinnata, aga näe, kuidagi ei jõua, ikka jäävad vaid küünealused mullaseks. Asjad lähevad viimasel ajal kuidagi väga valesti. Ma võiksin selle positiivselt ümber tõlkida ja ütelda iseendale: kuule, sa said jälle väikese vaevaga mitme kasuliku kogemuse võrra rikkamaks, aga see on vilets enesepettus. Globaalselt pole hullu lahti: Velvo ja tüdrukutega on kõik hästi, tööle lähen samuti rõõmuga, aga ikkagi…

See tundub nagu eluparabool oleks end x- teljel allapoole venitanud ja püsib seal kõige kiuste, näitamata erilist aktiivsust ülespoole minekuks.

Tahaksin siiski lõpetada oma hala aastate taguse “kraaviöö” hommikus. Kõndisin hommikul kogu trassi läbi ja muhelesin oma jäljerida kraavi põhjas ära tundes. Päike paistis, linnud laulsid, oli soe kesksuvi ja see pani siiralt õlgu kehitama: mis ses öös siis nii väga hirmsat oli?!

Ehk vaatan mõne aja pärast praegusele ajale samuti tagasi. Loodan küll väga.

Tiiger köögis

Mul on meeles lapsepõlvest üks halenaljakas lugu.

Mu väikesel õel oli sünnipäev. Ema oli talle  ostnud hiiglasuure valge karu ja pani selle hommikul tugitooli sünnipäevalast üllatama. Aga piduline ei ärganud ega ärganud. Lõpuks oli toast kuulda allasurutud nuutsumist. Väike sünnipäevalaps oli pidanud kingiks mõeldud karu suureks koeraks ega julenud voodist tõusta – piilus teki alt hiiglaslikku elajat ja peitis seejärel end vaikselt nuttes sügavamale tekikuhja alla.

Täna tulin töölt ja marssisin magamistuppa… ja kangestusin hetkeks. Köögis olev suur tomp nägi vägagi lamava tiigri moodi. Olgem ausad, missugune on võimalus, et meie kliimas üks tiiger pääseks vabakäigule võõrasse kööki? See tundub nii jaburana, aga murdosa sekundist tundsin vist siiski midagi hirmutaolist.

Muidugi ei olnud see mingi  tiiger! Hetkega saabus maisesse reaalsusse tagasitulek. Lihtsalt Velvo oli oma tööauto pehmed tiigrimustrilised istmekatted pesemiseks kööki pesumasina ette suuremat ontlikku kasimist ootama toonud.

Eurovisioonist

Igal aastal on üheks oodatud kevadekuulutajaks Eurovisiooni lauluvõistlus.

Minu esimesed mälestused Eurovisioonist ulatuvad väga halli ja hämarasse aega. Lapsepõlvesõbra Janne onu salvestas talle terve linditäie parimaid lugusid ning me kuulasime neid lausa lindi kulumiseni (loe: lindi väljavenimiseni). 

Peda päevil tilkus Eurovisioonist informatsiooni tallinlastelt, kes Soome televisiooni kaudu ihaldatud lauluvõistlust vaadata võisid. 1992. aasta võidulaul “Ein Bisschen Frieden” saksa noorukese Nicole´i esituses levis kulutulena ning seda laulsid vist toona kõik nooremad inimesed, kes vähegi viisi pidasid.

Pärast Eesti iseseisvumist haaras Eurovisiooni trall üsna suurt osa eestlastest. Eks see oli kaudselt üks iseseisvuse demonstreerimise märke – vaba riik võistlemas teiste Euroopa riikide seas.

Mu lapsed valmistusid nüüdseks juba rohkem kui kümmekond aastat tagasi õhtuseks lauluvõistluseks väga tõsiselt. Nad joonisid tabelid ja kirjutasid osavõtvate riikide nimekirja. Nurgadiivanile oli tekkidest ja patjadest valmistatud lauluvõistluse vaatamiseks pehme pesa. Iga võistleja sai vaid nendele teadaolevate kriteeriumite alusel hinde ja nende tõsimeelne paremusjärjestik oligi valmis (Laurake kippus show lõpuks küll ära kustuma ja Velvo pidi väsinud vaataja voodisse kandma).

Me oleme mõnes mõttes väike Eurovisiooni perekond: vaatame võimalusel alati saadet koos, kommenteerime laule, hääletame (kusjuures tavaliselt kattuvad lemmikud harva)  ning meil on ostetud kõikide Eurovisiooni- aastate saadaolevad plaadid.

Viimastel aastatel on võistlus kujunenud mammutsaateks ja poliitilise poriloopimise paigaks. Pole parata, veri on ikka paksem kui vesi: ilmselt on erinevate geograafiliste ja keelelise kuuluvusega gruppide muusikaline eelistus sarnane, sestap polegi veider, kui punktid naabrilt- naabrile kalduvad tulema.

Hoolimata sellest kuulutatakse võitjaks aastast- aastasse erinev riik. Ja ehkki Eestil viimastel aastatel pole just kõige paremini läinud ning ajakirjanduse kommentaarid loobivad naasjaid virtuaalsete kividega ning otsivad ebaõnnestumises süüdlasi, liigub karavan edasi. Mäng ei käi ju mõisa peale!

Kuu aja pärast siis loodetavasti vaidleme, kas võit tuli teenitult või oli see järjekordne sobi ja kokkumäng või plagiaat… 🙂 Selleaastane Eesti lugu on ju karge ja kaunis – sel peaks võiks ju hästi minna.

Jõhker nali?

Tahate teada, millal te täpselt surete? Selle teadasaamiseks on nüüd ideaalne võimalus. Tuleb vaid vastata  10-le küsimusele ja saadki teada, kui kaua sul veel elada on jäänud! Et nende teadmiste paistel kaaskondsetega südamlikult jumalaga jätta, neilt siiralt vabandust paluda või siis tehtud sigaduste pärast  sajatada ning oma pärandusasjad enne minekut ära korraldada. Hilisema segaduse vältimiseks: kes saab vaskse kohvikannu ja kes sukasäärde kogutud raharulli… Kui te muidugi tahate ikka teada.

Igatahes sellise jaburuse leidsin internetis kolades.

Unustada ei tasu, et praeguses majanduskitsikuses tuleb eriti hoolsalt enne sõnumi saatmist lehe alumine äär läbi lugeda, sest teadupärast tasuta lõunaid ei jagata, surmadaatumitest rääkimata.

Valgustatud toitumine

Proloog

Ühel järjekordsel käigul Värka SPA- sse märkasin tuttava olekuga meest. Aga ei, midagi selles olekus oli väga valesti. Pika piidlemise järel otsustasin, et tegemist on mu tuttava noorema vennaga või siis lihtsalt väga sarnase inimesega. Teadupärast on ju maailm niivõrd väike, et kõigile inimestele hoopis erilisi nägusid ei jagu. Kahtluseuss tõstis taas pead, kui kuulsin ta häält. Jah, sarnaseid inimesi võib ju olla, aga et hääl oleks nii üks- ühele sarnane? Kuna küsija suu pihta reeglina ei lööda, astusin ligi. Tuttav osutus tõesti vanaks tuttavaks, aga tema välimus oli tõepoolest suure metamorfoosi läbi teinud: kui enne tuli enne meest pool meetrit kõhtu, siis nüüd oli kõht trimmis, lotendavad põsed ja kottis silmaalused kadunud. Kas usin kaalujälgija? Värskendatud väljanägemisega tuttav naeris kõhinal ja väitis, et praadis veel eile hilisõhtul kaks pannitäit peekonit ja sõi nii, et rasv mööda lõuga tilkus. Edasi ei julenud küsida. Eks ole ennegi kuuldud- nähtud, kuidas elumured või kuri haigus kaalulangetavalt mõjuvad. Ent kõhnuja muretu olek ja rõõmus meel seadsid halvad oletused kahtluse alla.

Mul ei tulnud pikalt pead murda, sest värske väljanägemisega kõhnuja jagas lahkelt oma kaalukaotuse saladust ning mõne aja pärast oli mulgi väga väärtusliku KaaluValgustaja number telefoni mälusopis olemas. Kaotada pole ju midagi – olen oma kaaluga hetkel sellises pusas, mille lahtiharutamine ilma abita on võimatu. Ja lõpuks – kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.

Kas minna- mitte minna vaagimist- saagimist praktiliselt polnudki. Vastuvõtule registreerimisest kujunes omaette proovikivi: küll ei võetud telefoni vastu, küll oli ta pikalt kinni… Pärast pikka katsetamist kroonis mu ponnistamisi edu – ma sain ihaldatud vastuvõtuaja.

Pooleteist kuu pärast kohtusin imepärase KaaluValgustaja endaga. Ta palus mul võtta pihku metalne toru, ise kompas anduriga mu käe erinevaid punkte ja luges hektiliselt näidikult mu erinevate organite (lümf- kõrv- suu- põskkoopad- silmad- kopsud- bronhhid- jämesool- vereringe- aju jne) tervislikku seisukorda.

Pärast rohkem kui poolteist tundi kestnud kohtumist, kogu kodutee mõtlesin, mis see nüüd oli. Suur soolapuhumine? Teaduslik tõde? Liiga palju liiga selgeltnägejalikke küsimusi ja konstanteeringuid: Olete nooruses palju oksendanud? Vahel süda “laperdab”? Jalad paistetavad tihti üles ja külemetavad… Ainevahetus on halb kilpnäärme tegevuse tõttu. Tihti esineb kaela- ja nimmepiirkonna tulitamist. Terve hulk arvulisi näitajaid, mis õlgu kehitama panid ja vist vaid KaaluValgustajale endale lõplikult arusaadavad on.

Epiloog

Oma toidulistist peaksin maha kriipsutama mee, sojajahu, nisu ja rukki, rafineeritud õli ja piimatooted (piimakaseiin- prr!). Minu rõõmuks jäid alles kõik puu- ja juurviljad, oliiviõli, munad, karulid, riis ja erinev liha.

Nüüd sätin oma söömist maagiliste nõuannete järgi. Kuna elus eksimusi ei ole, vaid on ainult õppetunnid, siis katsetada ju võib. Ma pole enam selles eas, elades naiivses usus ja arvates, et ühel heal hommikul on järele proovimata kõik probleemid lahenenud.

Kui minu sarnane, kui silmmärgatavalt kõhnunud inimene teile vastu tuleb, siis on tegemist siiski teadusliku tõega, mitte soolapuhumisega või helesinise udujutuga. Mulle jääb igal juhul haiglane rahuldus, et ma vähemalt üritasin.

Testi, milline eestlane Sa oled

Aprillis lubati veel lund…

Kevad on tõesti käes! Mitte pelgalt astronoomiline kevad, vaid päris meteoroloogiline kevad. Akna taga vilistavad kuldnokad võidu, pargialune rõkkab metsvintide, laulurästaste ja teiste saabunud suleliste häältest. Eile hulkusin lähedalasuvas metsatukas ja leidsin esimesi lühildase varre otsas asuvas nupus sinililleõisi ning erkpunase kauni kübaraga karikseeni.

Kui linnas on lumest alles vaid mälestus, siis meie pargi all troonib võimas lumekuhi, mille sahk talvel rohke lume sadamise perioodil kokku lükkas. Tundus, et selle sulamine võtab üüratu aja, kui mitte jaanipäevani, siis vähemalt kuu, sest lumi on hunnikus jäine ja üpris tihke. Velvo teatas joviaalselt, et paari nädala pärast on sellest suurest mütsakast järel vaid loiguke vett, ei midagi rohkemat. Kuna lumekuhi oli tõesti päratult suur, lausa üle paari meetri kõrge, siis lõime käed: kui lumi on enne 1. maid kadunud, on võitjaks tema; kui hunnikust on alles kasvõi kämblajagu, väljun kihlveost võidukana mina.

Ma pole küll mingi kevadepõlgur, pigem vastupidi – ma ootan kevadet alati väga, aga esmaspäeval vaatasin rahulolevalt määrdunud valget massi ja itsitasin rahulolevalt pihku. Ent juba täna tegi kuhja tervislik seisund mind mõnevõrra murelikuks. Kraadelik kevadpäike silitab hunnikut sedavõrd intensiivselt, et kõhnumistendents on poolpimedalegi silmnähtav.

Lapsepõlves kordas ema pidevalt, et kihla veavad vaid rumalad inimesed. Aga ikkagi… Järsku peaksin lumekuhja kaitseks muretsema  presendi või rekka koormakatte?