Eelmisel reedel oli üks igavesti halb päev. Olin omaenese mõtlematust tegutsemisest rusutud ja kurb. Velvo ilmselt tajus seda: ta oli tähelepanelik ja hoolitses mu eest omal vaiksel sõbralikul moel, aga ometi ei küsinud, mis juhtunud on. Ent ometi oleksin ma tahtnud, et ta päriks, küsiks ja uuriks, nii et ma oleksin saanud kogu oma maailmavalu ta suure sooja õla najal välja nutta. Nii nagu mina uurin, kui tema vahel päris ise pole. Sest kaua ikka istuda armsa inimesega koos, teadmata, mis teda vaevab ja oskamata lohutada. Aga küsimisi ei tulnud. Mul tuli ikkagi end lõpuks kokku võtta ja murest ise rääkida.
See tõestab veelkord, et oma olemuselt ja käitumisviisilt on mehed ja naised ikka pagana erinevad. See võrdlus on küll antud kontekstis absoluutselt sobimatu, aga lugesin neljapäevasest ajalehest, kuidas oma naise ja väikese lapse tapnud ning süü üles tunnistanud eluks ajaks vangi mõistetud mees nüüd oma mõrvatud naist tuhandes minevikupatus süüdistab – naine provotseerinud tema sõnul lausa end ise tapma. Ja samas on süüdimõistetu leidnud endale uue nooriku, keda võlus tapja iseloom, nii et ta on oma õdusa Eesti kodu jätnud ja rabab välismaal tööd teha. Et meest küll mitte poputada, aga ka mitte nälga jätta, ja talle õige kaitsja leida. On ju kummastav või kuidas?
Miks kügelevad naised üksikult naistevanglas (muidugi teenitult), kui samas paljudel vangistuses meestel (ka mõnedel eluaegsetel jõhkratel vangidel) on vabaduses naised, kes neid jumaldavad, igal võimalusel külastavad, järjekindlalt usuvad nende ümberkasvamisse ja ustavalt nende vabastamist ootavad, et aastas mõned korrad süüdimõistetuga ahtas kambris hellust jagada? Tahe inimesi šokeerida? Hoolitsemisvajadus? Vajadus end kellelegi kasulikuna tunda? Või ürgajast pärit emainstinkt?
Ei saa aru. Mitte ei saa aru.
Karukell, kurvameelsuse rohi 