Kolm päeva õndsast vaheajast on kulunud erinevatel koolitustel- kursustel osalemisele. Kaks päeva on iseenda päralt, mil äratajaks pole mobiiltelefon, vaid magamisest väsimine. Enne lõplikku tõusmist lesin veel pisut teki alla ja mõtlen omi mõtteid. Täna hommikul näiteks mõtlesin, kui paljude “tiitlidega” on elu mind õnnistanud. Mõned neist omal valikul, mõned sünnipärase päritolu või tekkega. Olgu siin ära toodud suurem osa neist.
Ma olen: abikaasa, ema, tütar, õde, tädi, vennatütar, täditütar, vennanaine, onutütar, vanaonu tütar, vanatädi tütar, onunaine, täditütre tütar, vanaonu naine, mehe vennatütar, vanatädi tütretütar, sõbranna, maja- ja korterinaaber, kolleeg, endine kolleeg, õpetaja, esimene õpetaja, endine õpetaja, klassijuhataja, endine klassi- ja kursusekaaslane, tuttav, reisikaaslane, sõbranna ema… Ma olen olnud ka lapselaps ja minia, aga aja kulg on need olekud kustutanud.
Kui palju on selliseid tiitleid on veel võimalik juurde saada? Mõned kindlasti. Loodan, et kunagi hakatakse mind kutsuma (armsaks) ämmaks ja (vahvaks) vanaemaks või koguni vanavanaemaks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 