Väike vapper reisikindel küünal

Elatud aastad on toonud teadmise, et kõik siin ilmas väsib, kulub, roostetab, rikneb, vananeb või läheb ükskord ikkagi katki.

Tänane ülistuslaul on väikesele vaprale klaaspokaalis olevale värvimuutvale küünlale, mis on valmistatud Tamperes, kust ta üle lahe Eestisse transporditi. Tõenäoliselt peatus ta mõnes laos, enne kui kaupluses ostjad ta välja valisid.

Ent väikese hapra küünla seiklused polnud sellega veel lõppenud. Tartust kulges arvatavasti kotis tee Räpina külje all olevasse Mägiotsa külla, sealt edasi juba jõulurüüsse pakituna Tallinna, Tallinnast lennukiga Egiptuse linna Luxori, edasi ligi 500 km laeval mööda Niilust, Luxorist lennukiga Sharm el Sheikhi, nädalake puhkamist kuurortis, sealt pikk bussireis Kairosse, Kairost lennukiga Prahasse, Tšehhi pealinnast lennukiga Tallinna ja lõpuks Tallinnast koju lauale.

Võib arvata, et lennujaama transporditöölised ei aimanud väikese hapra küünla pesitsuspaika ning loopisid pagasit, nii et higimull otsa ees. Aga klaaspokaalis küünal jäi hoolimata vintsutustest (külili- selili- kõhuli- pea alaspidi) täiesti terveks.

Reedel oli meil pulma- aastapäev ja ta vilgutas tänulikult oma värvilisi tulesid nagu poleks Euroopa- Aafrika- Aasia- Euroopa maailmareisi olnudki.

Aitäh, armsad sõbrad- mustikad, Airi ja Uno! Iga kord kui me küünla läidame, mõtleme me teile. Küll on hea, et te meil olemas olete!

Inim- ja muudest loomadest

Kevadel sõitsime Hellega mitu puukooli läbi ja vähemalt mina raiskasin seal sündsusetult palju raha Hilba tulevasse koju erinevate puu-, põõsaistikute ja püsikute ostmiseks. Taimed juurdusid, seega istutamine õnnestus, kui välja arvata metssigade hiliskevadisi õunapuude väljakaevamistöid. Metssigade, kitsede ja jäneste kahjutekitamiste vastu kindlustasime noored viljapuud kõrge rohelise tugeva võrguga. Ausalt öeldes oli sügisel mu rind tublilt arenenud taimi vaadates uhkusest kummis.

Aga rõõmu jätkus napilt jõuludeni. Siis selgus, et metsloomad sõid ära kõik, mis vähegi süüa andis: armsa parukapuu, sihvaka lõhnava mandlipuu… Isegi väike koonja võraga tamm, mille ladvas sügisel esimesed läikivrohelised tõrud kiikusid, oli lootusetult ära räbustatud. Missugune Soome tark õpetaks metsloomade keelt, et neile selgeks teha: need kultuurtaimed pole neile söömiseks?

Olgu metsloomadega, kuidas on, kui isegi inimloomad käituvad vahel loomuvastaselt ja arutult. Eelmisel nädalal ründas üks selline alkoholist zombistunud täiesti võhivõõras inimloom me kodu. Ta trügis lausa magamistuppa ja nõudis vastuvaidlemist mittesallival toonil, et me tema elamisest koheselt lahkuks.

Sama inimlooma rünnakud jätkusid järgmisel päeval. Toore jõuga rammis ta korduvalt meie välisust, aga et see siiski kuidagi vastu pidas, tühjendas loomaks joonud inimene oma pingul põie otse meie ukse taha. Koridor haises otsekui kainestusmaja.

Mis siis rääkida metsloomadest, kui isegi inimloomadele üldtunnustatud käitumisnormid ei kehti. 😦