Ei olnudki teab kui ammu, kui palgapäeval kassapidaja näppu aeg- ajalt niisutades kogu kuu teenistuse lauale luges. Sealt liikus see automaatselt rahakotti. Kui järele mõelda, siis nägid rahakotidveel paarkümmend aastat tagasi välja teistsugused kui praegu: tunduvalt suuremad, nahksed, edeva peegliga; palgapäeval priskemad, enne palgapäeva üsna kiitsakad.
Aga nii kõhukas kui praegu, pole mu rahakott kunagi olnud. Volüümi ei anna tengelpungale mitte paber- või metallraha, vaid erinevate kaupluste kliendi- ning pangakaardid. Mingi perioodi järel selekteerin neid kaardikesi kasutamise tiheduse järgi ja tõstan osa neid sahtlisse hoiule, aga sellest sunddieedist ja tõrjumistaktikast hoolimata täituvad kaarditaskud taas märkamatult, aga järjekindlalt.
Mõni aeg tagasi tuli töö juures jutuks ühe sellise plastkaardi ehk siis pangakaardi kasutamine. Üks osa töökaaslastest võtab mingi osa palka välja ja arveldab sularahas. See nende viis oma tuludel- kuludel reaalselt silma peal hoida. Nemad on sunnitud pangakaardi kasutajad. Teine osa arveldab enamasti just pangakaardiga ja neile see meeldib.
Mina olen üldiselt pangakaardi sõber. Eelkõike piirab see raha raiskamist: vähemalt maal jäävad palju mõttetud ostud tegemata, sest pangaautomaati pole käepärast ja tihti sularaha napib. Teisalt ei ole kaotus nii suur, kui juhtud rahakotiga hooletult ringi käima (mida mul on ka kord elus kahjuks ette tulnud).
Aga see pangakaardike tekitab vahel ka kentsakaid, kummalisi ning lausa halenaljakaid olukordi.
Üks mäletamisväärselt kirgas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui me läksime Marjega end Tartu tuulutama. Üks osa väljasõidust sisaldas ka kaubanduse kammimist. Leidsin Zeppelinist kena puuvillase indiamaise vaiba vannituppa, mis õigupoolest on dušituba. Ent kassas tekkis just pangakaardi tõttu probleem. Hoolimata müüja korduvatest katsetest, ei andnud see mingeid võimalusi maksmiseks. “Järsku teil pole raha arvel?” küsis kassiir areldi. Kuidas pole raha?! Olen viimasel kümnel aastal üpris ratsionaalne raiskaja ja päris tagavaratu pole mu virtuaalne rahakott kunagi. Müüja soovitas Turu tänaval asuvasse pangakontorisse jalutada ja lubas valitud vaibakese seniks kõrvale panna.
Mu samm oli otsustavalt trotslik. Ilm oli vastikult lämbe ja sunnitud ajaraiskamisel tõusis mu pahameel iga sammuga. Kaart käes ja sünged süüdistused (alustada panga vastu ägedat lahingutegevust) huulil, sammusin Hansapanga kontorisse. Vajutasin järjekorra numbri saamiseks nuppu ja samal hetkel libises mu pilk pihkupigistamisest higiseks tõmbunud kaardile. Nii! Vahel kestab mikroskoopiline hetk aega, et asjadele päriselt pihta saada. Pangakaardi asemel oli käes kaubamaja partnerkaart. Seda siis olingi pangakaardi asemel müüjale pakkunud ja tema tulutult arvutiterminalist läbi kraapsanud!
Edasist pole raske ette kujutada. Ma ei eputa – kadusin pangakontorist kiirelt nagu vilu vari, ise õnnelik, et ma leti ette end lolliks tegema ei jõudnud.
Huvitav, kas neid inimesi veelgi on, kes pangakaardiga auto esiklaasilt jäidet nühivad? Minu multifunktsionaalne kaart on selles küll abiks olnud.
Karukell, kurvameelsuse rohi 