Raha pole minu jaoks kunagi esmatähtis olnud. Oleks naiivne väita, et raha pole üldse tähtis, aga küll mitte liialt tähtis.
Viimasel ajal ei lähe nädalatki, kui keegi tuttavatest või omakorda nende tuttavatest ei räägiks majanduskriisist tulenevast ahastavast seisust: sundpuhkusest, osalise tööaja kehtestamisest või lausa koondamisest. Paanikat veel pole, aga tundub, et asi on hull ja veel hullemaks läheb. Inimesed on ettevaatlikud: see on nagu õhukesel jääl kõndimine. Meie pere on õnneks siiani enam- vähem kindlustatud. Riigitööst saadud leivake on pole küll eriti priske, aga suhteliselt püsiv. Vähemalt esialgu. See ei tähenda muidugi, et säästuprogramm oleks meist kauge kaarega mööda läinud. Järjest sagedamini tunnen, kuidas painajalik hirm tuleviku ees jäiselt kuklasse hingab. Minu pisikene turvaline maailm on poole aastaga üsna mõraliseks lõhutud.
Praegu annavad eriti valusalt tunda paari aasta tagused valed otsused: mõned tehtud iseendi ilmsest rumalusest, mõned teadmatusest. Just teadmatusest oli tingitud kadunud ämma korteri müügiga viivitamine. Poolteist aastat tagasi maksis kinnisvara märksa rohkem. Praegusele näljasele hinnale lisandub müümisel veel lisaks viletsale kauplemisoskusele ka vastik vereimeja tunne.
Kui korterimüügiga viivitasime, siis lausselge ja ohkamapanev rumalus oli autoostuga kiirustamine. Tõtt öelda, olime nagu lapsed kommipoes! Praegusel hetkel saaks selle raha eest tunduvalt odavama, aga ennekõige ökonoomsema auto. Võimsusnäidu asemel oleksime pidanud hoomama plinkivalt punast hoiatust: Olen hirmsa bensiiniisuga!
Nüüd siis sunnib närviline aeg kuu lõpus oma tulud ja kulud üle vaatama ja ohates nentima, et järgmisel kuul tuleb veelgi kokkuhoidlikum olla.
Kokkuhoidu alustasin iseendast. Auto garaaži ja jalgsi töötrajektoori läbima! Mu kokkuhoiupoliitikat toetas garaažilukk, mis talviste sulamiste- külmumiste käigus lihtsalt hangus.
Otsustasin, et poputusprogramm on läbi. Kui küünehooldus päästmatult ligidal oli, võtsin käärid ja naksasin oma kaunid küüned ontliku pikkuseni maha. Geeli koorimine küüntelt osutus kardetust lihtsamaks. Solaariumi asemel ootan naturaalset päikesepaistet. Igasugused kataloogid saadan ühe hingetõmbega prügikasti ja postkasti saabunud sooduspakkumised kustutan koheselt.
Selgub, et kokkuhoiualast poliitikat annab ka köögis rakendada. Nõudepesukäsn ja laualapp on nüüd pensionieale minekuks pikendust saanud. Pesumasin saab lahke tööloa, kui ta tõesti silmini täis on.
Ka igapäevasele ostlemisele on kehtestatud limiit. Kui varem ladusime korvi aluseks võttes mida süda hetkel himustab, asju hindu vaatamata, siis nüüd toimub pidev kalkuleerimine.
Aga suure kokkuhoiupoliitika ajal ei maksa ka päris lolliks minna. Näiteks on selgunud, et säästlikku klaasipesuvahendit pole mõtet osta, sest puhastamise asemel ta hoopiski määrib.
Karukell, kurvameelsuse rohi 