Sugudevahelisest erinevusest

Eelmisel reedel oli üks igavesti halb päev. Olin omaenese mõtlematust tegutsemisest rusutud ja kurb. Velvo ilmselt tajus seda: ta oli tähelepanelik ja hoolitses mu eest omal vaiksel sõbralikul moel, aga ometi ei küsinud, mis juhtunud on. Ent ometi oleksin ma tahtnud, et ta päriks, küsiks ja uuriks, nii et ma oleksin saanud kogu oma maailmavalu ta suure sooja õla najal välja nutta. Nii nagu mina uurin, kui tema vahel päris ise pole. Sest kaua ikka istuda armsa inimesega koos, teadmata, mis teda vaevab ja oskamata lohutada. Aga küsimisi ei tulnud. Mul tuli ikkagi end lõpuks kokku võtta ja murest ise rääkida.

See tõestab veelkord, et oma olemuselt ja käitumisviisilt on mehed ja naised ikka pagana erinevad. See võrdlus on küll antud kontekstis absoluutselt sobimatu, aga lugesin neljapäevasest ajalehest, kuidas oma naise ja väikese lapse tapnud ning süü üles tunnistanud eluks ajaks vangi mõistetud mees nüüd oma mõrvatud naist tuhandes minevikupatus süüdistab – naine provotseerinud tema sõnul lausa end ise tapma. Ja samas on süüdimõistetu leidnud endale uue nooriku, keda võlus tapja iseloom, nii et ta on oma õdusa Eesti kodu jätnud ja rabab välismaal tööd teha. Et meest küll mitte poputada, aga ka mitte nälga jätta, ja talle õige kaitsja leida. On ju kummastav või kuidas?

Miks kügelevad naised üksikult naistevanglas (muidugi teenitult), kui samas paljudel vangistuses meestel (ka mõnedel eluaegsetel jõhkratel vangidel) on vabaduses naised, kes neid jumaldavad, igal võimalusel külastavad, järjekindlalt usuvad nende ümberkasvamisse ja ustavalt nende vabastamist ootavad, et aastas mõned korrad süüdimõistetuga ahtas kambris hellust jagada? Tahe inimesi šokeerida? Hoolitsemisvajadus? Vajadus end kellelegi kasulikuna tunda? Või ürgajast pärit emainstinkt?

Ei saa aru. Mitte ei saa aru.

Funktsionaalse lugemise oskuseta

Tunnistan ausalt, et  olen panganduslikes termineis eriti rumal. Tegelikult usun ma, et selles mambo- tšambos sõna- sõnaliseks orienteerumiseks peab lugejal olema kõrgem haridus rahanduse ja krediidi või vähemalt raamatupidamise vallas.

Pärast hädapärast täiendavat sissemakset saatis pank mulle uuendatud liisingulepingu.

Võtsin selle ümbrikust välja, lugesin läbi, silmitsesin uut maksegraafikut ja… kangestusin. Igakuine maksusumma oli praktiliselt olematu. Kolme aasta kohustuslikud maksed saanuks vaevata tasuda praktiliselt ühe kuuga.

Tekkis kahtlus, et muidu nii ablas ja ahne pank on teinud ilmselge valearvestuse. Üks osa minust hõiskas, ausamal minal tekkisid kahtlused: ehk peaks võtma telefonitoru ja andma sõbralikult nendepoolsest eksimusest märku.

Vastuoluline arve meenus iga natukese aja pärast ja sundis silmapetet kahtlustades seda ikka ja jälle üle vaatama. Numbrid vaatamisest küll ei muutunud. Aga lõpuks haaras mu silm paremal pool arve servas imetillukese lühendi EUR.

Säh siis kooki moosiga! Kurb küll, aga minu lugemis- ja järeldamisoskus ei anna küll veel alati paraku funktsionaalset mõõdet.

Liignimedest

Kolm päeva õndsast vaheajast on kulunud erinevatel koolitustel- kursustel osalemisele. Kaks päeva on iseenda päralt, mil äratajaks pole mobiiltelefon, vaid magamisest väsimine. Enne lõplikku tõusmist lesin veel pisut teki alla ja mõtlen omi mõtteid. Täna hommikul näiteks mõtlesin, kui paljude “tiitlidega” on elu mind õnnistanud. Mõned neist omal valikul, mõned sünnipärase päritolu või tekkega. Olgu siin ära toodud suurem osa neist.

Ma olen: abikaasa, ema, tütar, õde, tädi, vennatütar, täditütar, vennanaine, onutütar, vanaonu tütar, vanatädi tütar, onunaine, täditütre tütar, vanaonu naine, mehe vennatütar, vanatädi tütretütar, sõbranna, maja- ja korterinaaber, kolleeg, endine kolleeg, õpetaja, esimene õpetaja, endine õpetaja, klassijuhataja, endine klassi- ja kursusekaaslane, tuttav, reisikaaslane, sõbranna ema… Ma olen olnud ka lapselaps ja minia, aga aja kulg on need olekud kustutanud.

Kui palju on selliseid tiitleid on veel võimalik juurde saada? Mõned kindlasti. Loodan, et kunagi hakatakse mind kutsuma (armsaks) ämmaks ja (vahvaks) vanaemaks või koguni vanavanaemaks.

Gripist priiks…

Viimasel paaril nädalal on gripp triumfeerivat võidukäiku tähistanud. Paljud tuttavad inimesed käivad vesiste silmade ja punaste ninadega ringi, köhivad ning luristavad ninad, hääl kähe või lausa oktavi võrra tavapärasest madalam.

Üks võimalus gripi vastu võitlemiseks on lasta süstida endale tuvastamata toimega sodi, mida ka gripivaktsiiniks kutsutatakse. Teine, ilmselt tervislikum moodus, on lugeda Kivirähku ja seejärel tegutseda Rehepapi nõuannete järgi: Haigus tuleb endast maha raputada. Ega ta sind päev otsa piinata ei jõua, millalgi peab temagi puhkama, söömas ja sital käima ning uut jõudu koguma. Siis põgenegi kuhugi ära, peida end ahju või puu otsa ja istu seal. Eks ta sunnik hakkab sind varsti jälle otsima, hõikab ja hüüab, aga sina ära enam teist korda õnge mine, istu redus ja oota. Seni, kuni teda enam kuulda pole.

Ja kui ka siis haigus sind mingi imenipi abil ikkagi üles leiab, võta lonks viina, see teeb olemise seestpoolt kindlamaks. Haigus ei salli viinahaisu. Sellepärast ta sind niimoodi vintsutabki, et sa lõhnad nagu titt, kohe hea tõvel sinusugust kaissu võtta ja piinata. Sa pead jooma hakkama, iga päev tubli pudel hinge alla ja oledki haigusest vaba. Mida rohkem joodiku haisu, seda parem! Haigused on väga peened ja pipsid, nemad lehkasid ei salli. Vaata, siga ei kannata kunagi haiguse käes. Hais hoiab nad eemal!

Nii et, Aili ja muud tuttavad tõbised nohuninad, haiguste vastu vana hea Rehepapi teadmiste toel, kärmelt võitlusse! Gripi eest plagama ja peitu või siis poodi viina järele!

Väike vapper reisikindel küünal

Elatud aastad on toonud teadmise, et kõik siin ilmas väsib, kulub, roostetab, rikneb, vananeb või läheb ükskord ikkagi katki.

Tänane ülistuslaul on väikesele vaprale klaaspokaalis olevale värvimuutvale küünlale, mis on valmistatud Tamperes, kust ta üle lahe Eestisse transporditi. Tõenäoliselt peatus ta mõnes laos, enne kui kaupluses ostjad ta välja valisid.

Ent väikese hapra küünla seiklused polnud sellega veel lõppenud. Tartust kulges arvatavasti kotis tee Räpina külje all olevasse Mägiotsa külla, sealt edasi juba jõulurüüsse pakituna Tallinna, Tallinnast lennukiga Egiptuse linna Luxori, edasi ligi 500 km laeval mööda Niilust, Luxorist lennukiga Sharm el Sheikhi, nädalake puhkamist kuurortis, sealt pikk bussireis Kairosse, Kairost lennukiga Prahasse, Tšehhi pealinnast lennukiga Tallinna ja lõpuks Tallinnast koju lauale.

Võib arvata, et lennujaama transporditöölised ei aimanud väikese hapra küünla pesitsuspaika ning loopisid pagasit, nii et higimull otsa ees. Aga klaaspokaalis küünal jäi hoolimata vintsutustest (külili- selili- kõhuli- pea alaspidi) täiesti terveks.

Reedel oli meil pulma- aastapäev ja ta vilgutas tänulikult oma värvilisi tulesid nagu poleks Euroopa- Aafrika- Aasia- Euroopa maailmareisi olnudki.

Aitäh, armsad sõbrad- mustikad, Airi ja Uno! Iga kord kui me küünla läidame, mõtleme me teile. Küll on hea, et te meil olemas olete!

Inim- ja muudest loomadest

Kevadel sõitsime Hellega mitu puukooli läbi ja vähemalt mina raiskasin seal sündsusetult palju raha Hilba tulevasse koju erinevate puu-, põõsaistikute ja püsikute ostmiseks. Taimed juurdusid, seega istutamine õnnestus, kui välja arvata metssigade hiliskevadisi õunapuude väljakaevamistöid. Metssigade, kitsede ja jäneste kahjutekitamiste vastu kindlustasime noored viljapuud kõrge rohelise tugeva võrguga. Ausalt öeldes oli sügisel mu rind tublilt arenenud taimi vaadates uhkusest kummis.

Aga rõõmu jätkus napilt jõuludeni. Siis selgus, et metsloomad sõid ära kõik, mis vähegi süüa andis: armsa parukapuu, sihvaka lõhnava mandlipuu… Isegi väike koonja võraga tamm, mille ladvas sügisel esimesed läikivrohelised tõrud kiikusid, oli lootusetult ära räbustatud. Missugune Soome tark õpetaks metsloomade keelt, et neile selgeks teha: need kultuurtaimed pole neile söömiseks?

Olgu metsloomadega, kuidas on, kui isegi inimloomad käituvad vahel loomuvastaselt ja arutult. Eelmisel nädalal ründas üks selline alkoholist zombistunud täiesti võhivõõras inimloom me kodu. Ta trügis lausa magamistuppa ja nõudis vastuvaidlemist mittesallival toonil, et me tema elamisest koheselt lahkuks.

Sama inimlooma rünnakud jätkusid järgmisel päeval. Toore jõuga rammis ta korduvalt meie välisust, aga et see siiski kuidagi vastu pidas, tühjendas loomaks joonud inimene oma pingul põie otse meie ukse taha. Koridor haises otsekui kainestusmaja.

Mis siis rääkida metsloomadest, kui isegi inimloomadele üldtunnustatud käitumisnormid ei kehti. 😦

Lihtsalt plastiktükk

Ei olnudki teab kui ammu, kui palgapäeval kassapidaja näppu aeg- ajalt niisutades kogu kuu teenistuse lauale luges. Sealt liikus see automaatselt rahakotti. Kui järele mõelda, siis nägid  rahakotidveel paarkümmend aastat tagasi välja teistsugused kui praegu: tunduvalt suuremad, nahksed, edeva peegliga; palgapäeval priskemad, enne palgapäeva üsna kiitsakad.

Aga nii kõhukas kui praegu, pole mu rahakott kunagi olnud. Volüümi ei anna tengelpungale mitte paber- või metallraha, vaid erinevate kaupluste kliendi- ning pangakaardid. Mingi perioodi järel selekteerin neid kaardikesi kasutamise tiheduse järgi ja tõstan osa neid sahtlisse hoiule, aga sellest sunddieedist ja tõrjumistaktikast hoolimata täituvad kaarditaskud taas märkamatult, aga järjekindlalt.

Mõni aeg tagasi tuli töö juures jutuks ühe sellise plastkaardi  ehk siis pangakaardi kasutamine. Üks osa töökaaslastest võtab mingi osa palka välja ja arveldab sularahas. See nende viis oma tuludel- kuludel reaalselt silma peal hoida.  Nemad on sunnitud pangakaardi kasutajad. Teine osa arveldab enamasti just pangakaardiga ja neile see meeldib.

Mina olen üldiselt pangakaardi sõber. Eelkõike piirab see raha raiskamist: vähemalt maal jäävad palju mõttetud ostud tegemata, sest pangaautomaati pole käepärast ja tihti sularaha napib. Teisalt ei ole kaotus nii suur, kui juhtud rahakotiga hooletult ringi käima (mida mul on ka kord elus kahjuks ette tulnud).

Aga see pangakaardike tekitab vahel ka kentsakaid, kummalisi ning lausa halenaljakaid olukordi.

Üks mäletamisväärselt kirgas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui me läksime Marjega end Tartu tuulutama. Üks osa väljasõidust sisaldas ka kaubanduse kammimist. Leidsin Zeppelinist kena puuvillase indiamaise vaiba vannituppa, mis õigupoolest on dušituba. Ent kassas tekkis just pangakaardi tõttu probleem. Hoolimata müüja korduvatest katsetest, ei andnud see mingeid võimalusi maksmiseks. “Järsku teil pole raha arvel?” küsis kassiir areldi. Kuidas pole raha?! Olen viimasel kümnel aastal üpris ratsionaalne raiskaja ja päris tagavaratu pole mu virtuaalne rahakott kunagi. Müüja soovitas Turu tänaval asuvasse pangakontorisse jalutada ja lubas valitud vaibakese seniks kõrvale panna.

Mu samm oli otsustavalt trotslik. Ilm oli vastikult lämbe ja sunnitud ajaraiskamisel tõusis mu pahameel iga sammuga. Kaart käes ja sünged süüdistused (alustada panga vastu ägedat lahingutegevust) huulil, sammusin Hansapanga kontorisse. Vajutasin järjekorra numbri saamiseks nuppu ja samal hetkel libises mu pilk pihkupigistamisest higiseks tõmbunud kaardile. Nii! Vahel kestab mikroskoopiline hetk aega, et asjadele päriselt pihta saada. Pangakaardi asemel oli käes kaubamaja partnerkaart. Seda siis olingi pangakaardi asemel müüjale pakkunud ja tema tulutult arvutiterminalist läbi kraapsanud!

Edasist pole raske ette kujutada. Ma ei eputa – kadusin pangakontorist kiirelt nagu vilu vari, ise õnnelik, et ma leti ette end lolliks tegema ei jõudnud.

Huvitav, kas neid inimesi veelgi on, kes pangakaardiga auto esiklaasilt jäidet nühivad? Minu multifunktsionaalne kaart on selles küll abiks olnud.

Esmaabist

Velvo tuli äsja esmaabiandjate täienduskoolituselt ja jagas mullegi suuremeelselt saadud teadmisi. Kõik oli nagu varem kuuldud- üldteada, aga üht- teist uudset ja imestamisväärset pudenes siiski.

Kas teate, missuguses järjekorras hakata abi andma liiklusavariisse sattunud perekonnale, kus on ema, isa, imik ja väikelaps, kõik üsna samaväärses õnnetus ning abitus seisukorras? Loogika ütleb, et esmalt imikule, siis väikelapsele, seejärel naisele ja lõpuks mehele. Ent on valesti valitud järjekord! Alustada tuleb tõepoolest imikust ja väikelapsest, aga kolmandas järjekorras aidake meest, jättes abitu naine viimaseks. “Miks siis nii?” küsisin üsna nõutult. Naisi on ju peetud alati nõrgemaks sooks, keda eelistatakse. Aga pole nii ühti. Statistika väitvat, et naised on meestest vintskemad ja vastupidavamad.

Säh sulle lops!

Selles valguses tundub kummaline, et vintskete naiste palk jääb samaväärse tööpanuse puhul vähem vastupidavate meeste palganumbrile märkimisväärselt alla.

Süüdimatu päheistumine

Kuna ma pole kaugeltki inimene, kes täiuslikkusega teisi jalust lööb, siis olen püüdnud  hoiduda ka teisi arvustamast. Kellel siis puudusi poleks!? Tsiviliseeritud maailmas peaks lubama igal inimesel korraldada oma elu nii, kuidas ta just soovib… eeldusel, et see ei kahjusta teisi. Olen püüdnud olla tolerantne, salliv ja abivalmis. Seda enam, et loen end loomult andja- tüübiks, kahtlustan, et altruism ja soov aidata on mulle geneetiliselt sisse kodeeritud. Aga kahjuks kasutavad seda vankumatut altruistlikku imagot ära mõned lähikondsed. Vähe sellest, et nad on end su kukil mugavalt sisse seadnud, nad klammerduvad su heatahtlikkuse külge ega allu ühelegi tõrjumistaktikale. Ja kui sa siis nende mugavat äraolemist pisut rikud, siis oled sa by the way Väga Halb ja Õel Inimene.

Eile tekkis mul taas selline abitu ja õõnes tunne. Oleksin tahtnud wingardium leviosa´t rakendada ja lihtsalt haihtuda, hõljuda… Aga kahjuks ei ela me muinasjutus ja minu abitut tunnet kroonis üks kuradlikult korralik peavalu.

Stsenaarium ise siis selline. Lõpuks leidsime poolteist aastat  tühjalt seisnud korterile ostja, kes vajas loomulikult ka korteriga kaasnevat puukuuri ja keldrit. Kolm nädalat enne müügi vormistamist asun asja uurima. Esimese päringu peale viib Muidu Nii Sõbralik Naabrinaine (Sa selline hää inemene, suga saab kõigest rahulikult kõnelda!) meid korteri all olevasse keldrisse. Üks keldriboks on suletud, teine sisaldab üksikuid asju. See ta ongi!, vaja vaid teavitada omanikku, kes asjad ära tõstaks, palju sellega siis aega läheb. Lihtsameelne inimene on kord juba nii loodud, et ta usub seda, mida näeb ja kuuleb. Teisel käigul selgub, et asjad pole sugugi nii nagu nad paistavad. Selgub, et kelder, mida kadunud ämm oma eluajal ei kasutanud, on hoopis teisel pool. Ent see on Muidu Nii Sõbraliku Naabrinaise kila- kola, vajalikke ja mittevajalikke asju ja muidu prahti pilgeni täis – kokku kaks keldriboksi ja lisaks veel nende eesruum. Nii täis, et vähegi täidlasel inimesel on üsna raske end sealt läbi pressida. Küsime abikaasaga, miks Muidu Nii Sõbralik  Naabrinaine ei ütelnud meile, et ta ise võõrast, meile kuuluvat keldriboksi kasutab. Selle peale selgub üldteada tõde, et parim kaitse on rünnak. Ja rünnak tuleb kile, kõva ja väga vaenulik: “Ma olen haige inemene. Kus ma siis oma asjad pean panema? Kuhu? Kuhu ma panen oma kartulid, purgid ja muud asjad? Kuhu? Ega mina ei tea, kus kellegi kelder on! Ma olen alati kõigi inemestega hästi läbi saanud! Mul mees surnud, kas mina pean jõudma need asjad nüüd ära tassida? Kuhu ma need asjad kõik siis panema pean? Ma olen nii haige inemene!…” Pikk monoloog ei võimalda mingit meiepoolset taustakära. See lõpeb, et taas alata kogu oma audiovisuaalses ilus. Meelekohtades algab tuim tuikamine. Common, kui trepikojas on neli korterit ja all neli keldriboksi, siis on selge, et igale inimesele kuulub üks, aga mitte kaks, kolm või neli. Aga Muidu Nii Sõbraliku Naabrinaise verbaalne kaitsevall on nii tõhus, et vahele ei õnnestu midagi lisada. Ta näeb välja nagu ehtne kõndiv katastroof.

Puukuur on samuti enam kui kümme aastat teise majanaabri käsutuses. Ämma surmast peale oleme talle meelde tuletanud, et korter on müügis ja ta peaks kuuri vabastama. Aga visioonist tegelikkuseni ta ei jõua. Kokkulepete sõlmimine on lihtsam, kui lubaduste täitmine. Inimesed räägivad tihti küll ühte keelt, aga kahjuks ei mõista seda üheselt. Kui reaalne aeg uksele koputab, siis näeme tema solvunud pilku, mis räägib selgest halvakspanust: “See puude tirimine mind hauda viib! Kus ma siis nüüd oma puud panema pean? Lumehange või? Mul teine kuur ka puid täis, sinna ei mahu ju!”  Anna andeks, et sind tülitasime! Eks siis korteri ostjad laovad oma puud … lumehange.

Inimesi siduvad ahelad on emotsionaalset laadi. Üks neist ahelaist on lugupidamine vanemate inimeste suhtes. Aga nad kasutavad seda ahelat vahel kurjalt. Sellest ei tohi muidugi valesti aru saada. Sest see ei tähenda kõigi vanemate inimeste ühte patta panemist, üldsegi mitte!

Võin kuulutada valehäbita, et minu inimarmastuste kogemustepõld sai mitme vaksa võrra lühemaks hekseldatud ning headusefilter kolm kihti täiendust.

Säästurežiimil

Raha pole minu jaoks kunagi esmatähtis olnud. Oleks naiivne väita, et raha pole üldse tähtis, aga küll mitte liialt tähtis.

Viimasel ajal ei lähe nädalatki, kui keegi tuttavatest või omakorda nende tuttavatest ei räägiks majanduskriisist tulenevast ahastavast seisust: sundpuhkusest, osalise tööaja kehtestamisest või lausa koondamisest. Paanikat veel pole, aga tundub, et asi on hull ja veel hullemaks läheb. Inimesed on ettevaatlikud: see on nagu õhukesel jääl kõndimine. Meie pere on õnneks siiani enam- vähem kindlustatud. Riigitööst saadud leivake on pole küll eriti priske, aga suhteliselt püsiv. Vähemalt esialgu. See ei tähenda muidugi, et säästuprogramm oleks meist kauge kaarega mööda läinud. Järjest sagedamini tunnen, kuidas painajalik hirm tuleviku ees jäiselt kuklasse hingab. Minu pisikene turvaline maailm on poole aastaga üsna mõraliseks lõhutud.

Praegu annavad eriti valusalt tunda paari aasta tagused valed otsused: mõned tehtud iseendi ilmsest rumalusest, mõned teadmatusest. Just teadmatusest oli tingitud kadunud ämma korteri müügiga viivitamine. Poolteist aastat tagasi maksis kinnisvara märksa rohkem. Praegusele näljasele hinnale lisandub müümisel veel lisaks viletsale kauplemisoskusele ka vastik vereimeja tunne.

Kui korterimüügiga viivitasime, siis lausselge ja ohkamapanev rumalus oli autoostuga kiirustamine. Tõtt öelda, olime nagu lapsed kommipoes! Praegusel hetkel saaks selle raha eest tunduvalt odavama, aga ennekõige ökonoomsema auto. Võimsusnäidu asemel oleksime pidanud hoomama plinkivalt punast hoiatust: Olen hirmsa bensiiniisuga!

Nüüd siis sunnib närviline aeg kuu lõpus oma tulud ja kulud üle vaatama ja ohates nentima, et järgmisel kuul tuleb veelgi kokkuhoidlikum olla.

Kokkuhoidu alustasin iseendast. Auto garaaži ja jalgsi töötrajektoori läbima! Mu kokkuhoiupoliitikat toetas garaažilukk, mis talviste sulamiste- külmumiste käigus lihtsalt hangus.

Otsustasin, et poputusprogramm on läbi. Kui küünehooldus päästmatult ligidal oli, võtsin käärid ja naksasin oma kaunid küüned ontliku pikkuseni maha. Geeli koorimine küüntelt osutus kardetust lihtsamaks. Solaariumi asemel ootan naturaalset päikesepaistet. Igasugused kataloogid saadan ühe hingetõmbega prügikasti ja postkasti saabunud sooduspakkumised kustutan koheselt.

Selgub, et kokkuhoiualast poliitikat annab ka köögis rakendada. Nõudepesukäsn ja laualapp on nüüd pensionieale minekuks pikendust saanud. Pesumasin saab lahke tööloa, kui ta tõesti silmini täis on.

Ka igapäevasele ostlemisele on kehtestatud limiit. Kui varem ladusime korvi aluseks võttes mida süda hetkel himustab, asju hindu vaatamata, siis nüüd toimub pidev kalkuleerimine.

Aga suure kokkuhoiupoliitika ajal ei maksa ka päris lolliks minna. Näiteks on selgunud, et säästlikku klaasipesuvahendit pole mõtet osta, sest puhastamise asemel ta hoopiski määrib.