Vähemalt kord aastas manitseb kolm aastakest vanem sõbranna Aili mind kiretult: “Saa nii vanaks, kui mina…” Kahjuks unustab ta mu vanuselised edusammad vahepeal ära ning mul tuleb jälle üritada talle paaniliselt, kuid tulutult elukogemuste ja kehaliste vaevustega järele jõuda. Kuni järgmise meeldetuletuseni.
Viimasel ajal meenutab aja kulgemine loomade lippamist eesti rahvajutust “Siili ja jänese võidujooks”. Muinasjutus on jänes vaevalt jõudnud finišisse, kui siil juba võidukalt eemalt kilkab: “Aga mina juba siin!” Selles kontekstis on siis vaevalt jõudnud nädal uljalt alata, kui juba nädalavahetus rõõmsalt taas oma algust kuulutab. Nädalad ja kuud lihtsalt ei möödu, vaid lausa galopeerivad ohjeldamatu kiirusega.
Alles oli jaanipäev. Ammuks need jõulud olid? Alles see oli, kui me päikselisest Egiptusest naasesime, nüüd on ilusast pruunist jumest jäänud vaid petlikult kahvatu vari. Praegu, kui Eestimaad valitseb lumine, külm ja unine talv, on juba raske adekvaatselt kujutleda, et kuskil võiks hetkel lõunamaine lämbe soojus valitseda.
Aja kulgeminise kiirus on ea edenemisega ebapraktiliselt pöördvõrdelises suhtes. Lapsepõlves olid päevad tõepoolest päratult pikad. Nädalasse mahtus hirmpalju sündmusi ja aasta venis lõpmata aeglaselt, kui samas teguderohkelt. Kuidas oleks tahtnud küll võluvitsakese väel kiiremini vanemaks saada! Juba kümmekond aastat tagasi oleksin tahtnud vanuse blokeerida – nüüd aitab! Iga aastaga nihutan enda jaoks vananemise ea üha kaugemale ja kaugemale. Oli aeg, mil neljakümnesed tundusid tõeliste fossiilidena, piinlik küll, nüüd poleks nagu viiekümnendates eluaastateski inimene väga vana, vaid lihtsalt väärikalt kuldses keskeas. 🙂
Aga elu intensiivsed korrektiivid ei puuduta ainult aega. See tundub klišeena, aga aeg on raspeldanud maha suure osa suhtlemishimust. Ega ma pole kunagi eriliselt aktiivse seltsieluga hiilanud. Võiksin end lahterdada üldnime alla sotsiaalne introvert. See kehtib uute tuttavate – eelkõige sõprade leidmise, aga ka erinevatel üritustel- olengutel osalemise kohta. Olen sellest juba kirjutanud, et soov tulihingeliselt maailmaga lävida jääb järjest väiksemaks. Kõige armsam koht on kodu, kuhu oma kaitsvas ümmikus tõmbuda ning väljaminekuks peab olema tõesti väga hea põhjus. Töine sundsuhtlus, telefonitsi sõpradega lävimine ja blogimeenutused täidavad mu suhlemistarbe täielikult. Tahaksin olla nagu kass Matroskin Prostokvashinovist, kelle põhitööks on laisalt lamada, kuulata krägisevat transistorit ja mitte muretseda erinevate ebaoluliste “asjade” pärast.
Mõnevõrra olen oma mõttemalle korrigeerinud koristamise suhtes. Lausa jalaga riideid eemale ei tule lükata rajamaks teed voodini, aga igapäevased steriliseerimised tolmuimeja ja lapiga olen lükanud nädalavahetustesse. Paar taldrikut kössitavad kraanikausis vahel hommikuni ja ime- ime! – maailma lõppu ei saabugi.
Seevastu on kõvasti kasvanud kannatus. Probleemi korral võtan endale aega vaikselt sajani lugeda, et siis aeglaselt jahtuda. Lõplik tõde on muutunud ajaga ebaoluliseks ja vähem tähtsaks. Distantsilt vaadates olen minevikus end liiga palju rumalate probleemide pärast kulutanud.
Vahel imestan, kuidas lapsed tormavad ringi, hüplevad, karglevad, loobivad oma jalgu siia- sinna… Vananemine teeb inimese ääretult asjalikuks – iga liigutus olgu ratsionaalne ja otstarbekas, ei rahmimist ega asjatut rabelemist. Kõik laheneb moel või teisel nagunii.
Ent päevad on juba mitme kukesammu jagu pikemad. Varblaste ja rasvatihaste häälitsemisemine on rahutukstegevalt kevadine. Kaugel see suvigi siis enam on.
Karukell, kurvameelsuse rohi 