Iga vähegi normaalne inimene läheb reeglipäraselt pärast tööd koju ega ei kipu sealt kohe jälle tagasi tööle tagasi. Mina läksin täna kahjuks kodunt tööle tagasi. Samas oleksin ma koju jäädes tõenäoliselt jäänud ühe õpetliku, kuid õõvastava kogemuse võrra vaesemaks. Seega võib juhtunut käsitleda ka saatuse märguandena ja õnneliku pääsemisena.
Auto liikumiskiirus oli peaaegu olematu – pakun julgelt, et mitte rohkem kui 10 km tunnis. Pind, mis kõigi eelduste kohaselt pidanuks olema küla olulisem tee, sarnanes rohkem kvaliteetse sirava liuväljaga. Ühtäkki pööras auto end omatahtsi umbes 90 kraadi ning hakkas siis vaikselt järsust pervest allapoole vajuma. Abi ei olnud ka käigu sisse panemisest ja käsipiduri peale tõmbamisest.
Kõik toimus otsekui aegluubis. Ja siis tuli hetk, mis meenutas väga filmides nähtut: kiikusin teraval pervel (mis filmis olnuks kaljunukk) mõned korrad üles alla, ise samal ajal palavikuliselt mõeldes, kas targem oleks autosse jääda või ruttu püüda välja pääseda. Mõistuse siseheitluses võitis kiire auto hülgamine. Olen loomult hüsteeriline kõrgusekartja ja pilt, mis auto esiaknast avanes, polnud sugugi kõige julgustavam. Jõudsin autost ettevaatlikult väljuda – ja siis ta lihtsalt vajuski…. kuni pervel kasvav tugev pärn ta peatas. Langemine oli sedavõrd sujuv, et enne auto lõplikku peatumist kostus kume mütsatus.
Kogu lugu päädis sellega, et kümmekond meetrit eemal vallale kohustuslikke teotunde tegev töötute armee tõstis pärast korduvaid ponnistusi auto taas teele. Võtsin riski ja sõitsin oma hirmust nõtrade liikmetega teo liikumiskiirusel liuväljalt minema.
Missugune on järeldus? Et kaks ei jää kolmandata? Ptüi- ptüi- ptüi!
Hooraautol, kodanikunimega Elhard Kuntzelil, on stange ja numbrimärk tugevalt mõlgitud. Väga kunstipäraselt, täpselt keskelt, muide. Muid kahjustusi ei suutnud ma küll esialgu tuvastada.
Karukell, kurvameelsuse rohi 