Mis maksab villike varbal?

Esmalt tuleb hoiatada, et sissekandes tuleb juttu verest ja mädast, nii et nõrgema närvikavaga inimesed, hoidke eemale!

Käesolevas majandussurutises vaieldakse, mille osas saaks valitsus kokku hoida. Üheks kinnitatud kärpeallikaks on pensionäride vanaduspensioni tõusu piirang. Oponendid väidavad, et pensionäride majanduslik seis polegi väga vilets: aja jooksul on muretsetsetud elamispind, mööbel ja muu eluks vajalik. Palju see riietele ja toidule ikka kulub! Pealegi on täiskasvanud lastel aeg maksta memme vaev ja võimalusel toetada eakaid vanemaid.

Üldjuhul oleksin mõneti väitlejatega nõus. Ema saab oma rahadega enam- vähem rahuldavalt toime. Ta müttab suvel ajas ja tassib sügisel hoidiseid keldrisse. Ja ehkki ta ei suuda pensionist sõita soojale maale, ostab ta aeg- ajal mõne hea raamatu või lubab endale mõne väikese kingituse – viimati raporteeris ta rõõmsalt, et ostis kauni potiorhidee.

Viimase poole aasta isiklik kogemus on pannud mind oma seisukohti mõneti ümber hindama.

Kui palju maksab tervis? Näiteks üks villike varbal?

Augustikuu viimasel päeval tundsin suure vasaku jala varba küüne ääres väga vastikut kihelust. On üldteada, et kui sügeleb, siis tuleb sügada. Kratsimise käigus tekkis varbale villike, millele lisandus nädalaga terve sõpruskond.

Väikesed villid pole lõpuks märkimisväärset, olgugi et nad mädase vereseguse vedelikuga täidetud olid ja kingades jalgadele piina valmistasid. Diagnoosisin ise endal varbaseene, tõenäoliselt pärit veekeskusest, arvasin suuremeelselt. Velvo nakatamisest hoidumiseks magasin kohusetundlikult sokkides ja pärast pesemist steriliseerisin hoolikalt dušinurka. Apteegist sain salvi (kuskil sada raha), mis kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud immigrantidele punast tuld näitama. Aga kui oktoobrikuuks olid samade villide liigikaaslased juba peopesade ja sõrmede külgedele end mugavalt sisse seadnud, siis tuli ette võtta käik arsti juurde (vastuvõtt vist 30 raha).

Arst heitis pilgu peale ja kirjutas kaks retsepti. Tema sõnul oli suvel mõnesse väikesesse haava mädabakter pääsenud ning see möllas organismis ringi, teadustades oma olemasolu mädaste villidega. Vaja olevat pommravi.

Apteegis lunastasin retseptid rohtude vastu (tabletid ja salv – umbes 400 raha). Pärast paaripäevast ravikuuri tundus, et mädased villid taanduvad. Ent rõõm oli ennatlik. Nädala pärast nägid varbad ja käed välja nagu pidalitõbisel – küllaltki võikalt kärnas. Ehmatusega avastasin, et Aafrikasse sõiduni on napilt kaks kuud. Mine tea, soe kliima, järsku tulen tagasi ühe suure varbaga ja näen siis välja nagu Tuhkatriinu kasuõde…

Tubli tuttava abiga sain targa arsti juurde aja (andam 200 raha), kes küll abistada ei osanud, aga suutis mind samal päeval smugeldada Läänemere maade targima nahaarsti juurde (obrok 500 krooni). Kõige Targem Arst vaatas mu kärnaseid varbaid- käsi ja nentis, et see on küünevalli mädane allergia. Järjekordne apteegis käik vähendas mu rahakotti taas (rohkem kui 700 raha).

Pealesurutud pikem puhkus “võimaldas” mul ka Egiptuse apteeki valuutat jätta (umbes 100 raha) – kaasa võetud Vingete Villide vastased antibiootilised rohud lõppesid lihtsalt otsa.

Kodus tarbisin ülejäänud tabletid ja ehhee, tere tulemast!, rohtude lõppemise teisel päeval tervitas mind võidukalt taas võimas mädane vill varbal ning reetlikult kihelevad käed.

Järgmisel nädalal pean oma villid migratsiooniametisse (loe: nahaarstile) jälle üles andma. Mitu raha seekord?

Pensionäride elu pole kerge. Tõenäoliselt peavad nad võitlema märksa tõsisemate terviseprobleemidega kui Väikesed Tüütud Villid jäsemetel.

Golden age – Prime time

Vähemalt kord aastas manitseb kolm aastakest vanem sõbranna Aili mind kiretult: “Saa nii vanaks, kui mina…” Kahjuks unustab ta mu vanuselised edusammad vahepeal ära ning mul tuleb jälle üritada talle paaniliselt, kuid tulutult elukogemuste ja kehaliste vaevustega  järele jõuda. Kuni järgmise meeldetuletuseni.

Viimasel ajal meenutab aja kulgemine loomade lippamist eesti rahvajutust “Siili ja jänese võidujooks”. Muinasjutus on jänes vaevalt jõudnud finišisse, kui siil juba võidukalt eemalt kilkab: “Aga mina juba siin!”  Selles kontekstis  on siis vaevalt jõudnud nädal uljalt alata, kui juba nädalavahetus rõõmsalt taas oma algust kuulutab. Nädalad ja kuud lihtsalt ei möödu, vaid lausa galopeerivad ohjeldamatu kiirusega.

Alles oli jaanipäev. Ammuks need jõulud olid? Alles see oli, kui me päikselisest Egiptusest naasesime, nüüd on ilusast pruunist jumest jäänud vaid petlikult kahvatu vari. Praegu, kui Eestimaad valitseb lumine, külm ja unine talv, on juba raske adekvaatselt kujutleda, et kuskil võiks hetkel lõunamaine lämbe soojus valitseda.

Aja kulgeminise kiirus on ea edenemisega ebapraktiliselt pöördvõrdelises suhtes. Lapsepõlves olid päevad tõepoolest päratult pikad. Nädalasse mahtus hirmpalju sündmusi ja aasta venis lõpmata aeglaselt, kui samas teguderohkelt. Kuidas oleks tahtnud küll võluvitsakese väel kiiremini vanemaks saada! Juba kümmekond aastat tagasi oleksin tahtnud vanuse blokeerida – nüüd aitab! Iga aastaga nihutan enda jaoks vananemise ea üha kaugemale ja kaugemale. Oli aeg, mil neljakümnesed tundusid tõeliste fossiilidena, piinlik küll, nüüd poleks nagu viiekümnendates eluaastateski inimene väga vana, vaid lihtsalt väärikalt kuldses keskeas. 🙂

Aga elu intensiivsed korrektiivid ei puuduta ainult aega. See tundub klišeena, aga aeg on raspeldanud maha suure osa suhtlemishimust. Ega ma pole kunagi eriliselt aktiivse seltsieluga hiilanud. Võiksin end lahterdada üldnime alla sotsiaalne introvert.  See kehtib uute tuttavate – eelkõige sõprade leidmise, aga ka erinevatel üritustel- olengutel osalemise kohta. Olen sellest juba kirjutanud, et soov tulihingeliselt maailmaga lävida jääb järjest väiksemaks. Kõige armsam koht on kodu, kuhu oma kaitsvas ümmikus tõmbuda ning väljaminekuks peab olema tõesti väga hea põhjus. Töine sundsuhtlus, telefonitsi sõpradega lävimine ja blogimeenutused täidavad mu suhlemistarbe täielikult. Tahaksin olla nagu kass Matroskin Prostokvashinovist, kelle põhitööks on laisalt lamada, kuulata krägisevat transistorit ja mitte muretseda erinevate ebaoluliste “asjade” pärast.

Mõnevõrra olen oma mõttemalle korrigeerinud koristamise suhtes. Lausa jalaga riideid eemale ei tule lükata rajamaks teed voodini, aga igapäevased steriliseerimised tolmuimeja ja lapiga olen lükanud nädalavahetustesse. Paar taldrikut kössitavad kraanikausis vahel hommikuni ja ime- ime! – maailma lõppu ei saabugi.

Seevastu on kõvasti kasvanud kannatus. Probleemi korral võtan endale aega vaikselt sajani lugeda, et siis aeglaselt jahtuda. Lõplik tõde on muutunud ajaga ebaoluliseks ja vähem tähtsaks. Distantsilt vaadates olen minevikus end liiga palju rumalate probleemide pärast kulutanud.

Vahel imestan, kuidas lapsed tormavad ringi, hüplevad, karglevad, loobivad oma jalgu siia- sinna… Vananemine teeb inimese ääretult asjalikuks – iga liigutus olgu ratsionaalne ja otstarbekas, ei rahmimist ega asjatut rabelemist. Kõik laheneb moel või teisel nagunii.

Ent päevad on juba mitme kukesammu jagu pikemad. Varblaste ja rasvatihaste häälitsemisemine on rahutukstegevalt kevadine. Kaugel see suvigi siis enam on.

Õnnetus või vedamine?

Iga vähegi normaalne inimene läheb reeglipäraselt pärast tööd koju ega ei kipu sealt kohe jälle tagasi tööle tagasi. Mina läksin täna kahjuks kodunt tööle tagasi. Samas oleksin ma koju jäädes tõenäoliselt jäänud ühe õpetliku, kuid õõvastava kogemuse võrra vaesemaks. Seega võib juhtunut käsitleda ka saatuse märguandena ja õnneliku pääsemisena.

Auto liikumiskiirus oli peaaegu olematu – pakun julgelt, et mitte rohkem kui 10 km tunnis. Pind, mis kõigi eelduste kohaselt pidanuks olema küla olulisem tee, sarnanes rohkem kvaliteetse sirava liuväljaga.  Ühtäkki pööras auto end omatahtsi umbes 90 kraadi ning hakkas siis vaikselt järsust pervest allapoole vajuma. Abi ei olnud ka käigu sisse panemisest ja käsipiduri peale tõmbamisest.

Kõik toimus otsekui aegluubis. Ja siis tuli hetk, mis meenutas väga filmides nähtut: kiikusin teraval pervel (mis filmis olnuks kaljunukk) mõned korrad üles alla, ise samal ajal palavikuliselt mõeldes, kas targem oleks autosse jääda või ruttu püüda välja pääseda. Mõistuse siseheitluses võitis kiire auto hülgamine. Olen loomult hüsteeriline kõrgusekartja ja pilt, mis auto esiaknast avanes, polnud sugugi kõige julgustavam. Jõudsin autost ettevaatlikult väljuda – ja siis ta lihtsalt vajuski…. kuni pervel kasvav tugev pärn ta peatas. Langemine oli sedavõrd sujuv, et enne auto lõplikku peatumist kostus kume mütsatus.

Kogu lugu päädis sellega, et kümmekond meetrit eemal vallale kohustuslikke teotunde tegev töötute armee tõstis pärast korduvaid ponnistusi auto taas teele. Võtsin riski ja sõitsin oma hirmust nõtrade liikmetega teo liikumiskiirusel liuväljalt minema.

Missugune on järeldus? Et kaks ei jää kolmandata? Ptüi- ptüi- ptüi!

Hooraautol, kodanikunimega Elhard Kuntzelil, on stange ja numbrimärk tugevalt mõlgitud. Väga kunstipäraselt, täpselt keskelt, muide. Muid kahjustusi ei suutnud ma küll esialgu tuvastada.