Õiguste ja kohustuste balansist

Minu isikuomaduste CV- l pole vingumine ja kaeblemine just tunnustatud loomuomadused. Ent vahel ei jätku mõistmiseks, hoolimata positiivsest eluhoiakust, enam jõudu.

Aastaid tagasi liitusime ühe digi- televisiooni pakkuva firmaga. Põhjus oli lihtne: hoolimata, et elame telemastist kiviviske kaugusel, oli kohalike kanalite telepildi kvaliteet võimatu. Kõigis saateid ilmestas tihe lumesadu. Teadjate arvates tekkis probleem sellest, et signaal, mis pidi antenni kaudu pilti edastama,  oli liiga tugev.

Esimene pettumus ootas meid tüüneri- panni paigalgamisel. Reklaamikampaanias väljahõigatu – kogu liitumine vaid ühe krooni eest, osutus pehmelt öeldes pooltõeks. Panni ja tüüneri paigaldamise/ häälestamise aeg ja selle eest võetud summa polnud kahjuks konstantsed. Aga saavutatud kvaliteetne pilt kompenseeris ehmatuse.

Kuni eelmise aasta novembrini polekski nagu põhjust teenuse üle nuriseda. Aga novembrist algasid jamad. Lühikese perioodide järel hangus telepilt kümnekonnaks sekundiks, vahel ka pikemalt. Tundus nagu oleks Viplala saatejuhi ja stuudiosviibijad piiratud ajaks liikumatuteks kivikujudeks tinistanud. Saadete vaatamine muutus katkendlikuks ja kohati lausa mõttetuks. Esialgu arvasime, et meie telekas näitab väsimise märke. Aga katsetused kinnitasid, et aparaadil seekord süüd polnud. Telepildi kangestumised muutusid üha sagedamaks ja tüütumaks. Enam ei tundunud naljakas saatejuhi suu lahti ja käe õieli olek. Lõpuks kadus teleka vaatamise tahtmine sootuks. Telekas nurgas nagu totaalne ebafunktsionaalne ballast. Aga elada teadmisega, et telekas on, ent vaadata seda ei saa, on häiriv.

Paar nädalat tagasi lõppes mu kannatus –  helistasin klienditeenendajale. See möönis, et  probleeme on tõesti, need on tekkinud kanalite lisamisega. Küsimusele, mida teha, soovitas ta malbelt kirjutada pretensioon. Võtsin soovitust kuulda ja kirjutasin kujunenud olukorrast.

Pärast nädalapikkust vaikust saabus tagasiside, kus mööndi tekkinud probleemi ja pakuti kompensatsiooniks ühe filmikanali vaatamisõigust kuuks ajaks.

Ma ei taha lisakanalit. Mu sooviks oli vaadata kolme kohalikku kanalit. Vaadata, mõistatamata, mis mul vahelt nägemata jäi.

Udupeenes kirjas allkirjastatud lepingul on kirjas teenuse saaja kohustused ja toote pakkuja õigused. Balansiks võiks olla ka teenuse saaja õigused ja toote saaja kohustused. Näiteks edastada kvaliteetset telepilti.

Järeldus? Viimasel ajal on tekkinud soovunelm, et lisaks isiklikule juuksurile ja perearstile võiks igal inimesel olla ka isiklik advokaat. Tõsiselt.

Emotsioonide kuningriigis

Ma olen püüdnud oma blogi kirjutada nii, et see poleks pelgalt sisutu kronoloogiline aruanne päevade kulust ja enese figureerimisest neis. Umbes siis nii, et täna ärkasin, läksin tööle ja õhtul magama. Täna tuleb sissekanne siiski suhteliselt päevikuline.

Reisist on möödunud kaks nädalat. See peaks teoreetiliselt olema piisav aeg kogu selle uimastava võlu ja valu unustamiseks, aga tegelikkuses tuleb välja, et siiski pole. Juhtunut tuletavad prevaleerivalt meelde hele rant vasakul randmel, mis tähistab kollase käepaela nädala pikkust asukohta, narmendav nahk ja jätkuvalt painajalikud unenäod…

Tuleme Tallinnas lennukilt maha. Lennuväljal võtavad meid kinni välimuselt tüüpilised Egiptuse korrakaitsjad – barbaarsete nägudega mustades mundrites mehed, kes selgitavad ehedas eesti keeles, et enne koduteed on meil vaja läbida range tervisekontroll. Lihtsalt formaalne asi, selleks, et me lõunamaiseid viiruseid kodustele ei kannaks. Unenägudele on omane ruumi kiire muutumine ja vahemaa ülihelikiirusel läbimine, nähtu on enamasti laialipillatud ja seosetutest fragmentidest koosnev jada. Seega pole imestada, kui korraga leban steriilsest valges ruumis ja otsin palavik- paaniliselt põgenemisteed. Lumi paljaste jalgade all ei tundu külm, ja millegipärast ei imesta ma põrmugi, et olen üksi öösärgis koduteed otsimas. Unenäos ei teki küsimust, kus siis Velvo, Uno ja Airi jäid. Tean kindlalt, et tahan kiiremini koju.  Soh! Kodumaja tundub õõvastavalt võõras: häirivalt sinepikollase fassaadi ja lahtiste avatud koridoridega meenutab see vägagi Sharm el Sheiki taustaga kuurordilaadseid maju. Mul jätkub oidu uurida lähemat ümbrust. Väljas valitseb korraga suvine rohelus. Ilma on aafrikalikult kuum. Kõik oleks nagu tuttav, vaid kodumaja on tundmatuseni muutunud. Naabertrepikoja ees märkan tuttavaid inimesi. Küsin areldi, kus meie korter on jäänud. “Kuna te kadusite nii pikaks ajaks, siis otsustas korteriühistu teha ilma teilt nõusolekut saamata remondi. Igal korteril on nüüd omaette sissepääs,” seletab majanaaber pisut tõredalt.

Ärkan higisena. Uudistan tuba pikemalt. See on harjumuspäraselt tuttav. Kindlustunde saamiseks ja ekstsentrilisest unenäost vabanemiseks tatsan akna juurde. Väljas sajab tihedat lund. Akna all olevad autod on uinunud pehme lumevaiba all. Trepikoja fassaad on jätkuvalt vana halli tooni. Ja trepikoja sissekäik püsib õnneks muutumatult kõigile ühine.