“Doktor, mul on skleroos,” kaebab patsient arstile. “Mis ajast see skleroos teil on?” küsib arst. “Mis skleroos?”
Väidetakse, et inimese kehas hakkavad toimuma vananemisele viitavad muutused juba alates 30-ndast eluaastast. Vananedes muutuvad aju funktsioonid. Mälu defineeritakse ju kui aju võimet salvestada ja meenutada informatsiooni.
Aeg- ajalt kahtlustan endal esimesi dementsuse, skleroosi või algava Alzheimeri tõve märke. Järjest enam on vaja asjade meelespidamiseks asju üles kirjutada. Ilmselt on paratamatu, et vanuse edenedes tekivad mäluprobleemid – infot on igapäevases elus niivõrd palju, et uue vastuvõtmiseks tuleb ajul midagi, kui mitte päriselt minema visata, siis vähemalt mõnda ajusagara tagumisse soppi paksu tolmukorra alla tallele panna.
Ma unustan viimasel ajal tõesti palju. Nii mõnesti hajameelsuse ilmingust oleks võinud areneda üsna inetu lugu, ent õnneks on lõppenud kõik tavaliselt hästi. Aga poleks pruukinud lõppeda.
Paar aastat tagasi Hiiumaa klassiekskursioonile minnes olin mina grupi rahakotike – kõik osavõtjad maksid reisiraha minu kätte. Lisaks olid käekotis veel digikas, mobiil, dokumendid ja mitut muud sorti pudi- padi. Kuna me jõudsime sadamasse liiga vara, kasutasime võimalust, et sadamahoones end kohendamas- kergendamas käia. Kui aeg praamipiletite ostmiseks küps, selgus, et mu valge paunake on nagu tina tuhka kadunud. Mida polnud, seda polnud! Kogu bussikooslus vaatas imestades, kuidas mu nägu süngeks muutus ja jalad kibekiirelt liikuma hakkasid.
Seal sadamahoone üksikul tühjaks jäänud pingil mu käekott nukralt lebaski. Peaaegu tunnike üksindust polnud õnneks kahandanud ta materiaalseid väärtusi. Võib- olla arvati, et omanik sebib siinsamas ringi või on hiidlased jätkuvalt aus rahvas.
Tavapärased on pangakaartide või ostetud kauba kassasse unustamised. Kui müüja hõikeid kuulda, siis võin kindel olla, et mina olen jälle midagi maha unustanud.
Korduvalt on juhtunud, et panen kohviautomaati küll vee ja filtri, aga kohv ununeb panemata. Rüüpa siis seda filtri läbinud kuuma vett ja unista, et see ongi kohv! Või üritan autovõtmega välisust avada, ise imestades: miks ta küll ei keera! Või kontrollin mitu korda, kas triikraud ikka sai välja tõmmatud, kas lukustasin ukse, kas panin vajaliku asja kotti…
Aastake tagasi läksin kindla eesmärgiga vallavalitsusse, et maksta bussi kasutamise eest. Käisin ringi, ajasin juttu raamatupidaja ja sekretäriga, ise samal ajal palavikuliselt mõeldes: miks ma siia tulin?! Alles kodus, leidnud kirjaklambriga köidetud nimekirja ja raha, tuli meelde, mis mu käigu algeesmärgiks oli.
Võimalik, et minu mälu toimimist on mõjutanud mobiil kõrva ääres magamine, rohke arvutikiirgus ja stressirohke elu.
IQ langust kahtlustan juba mitmendat aastat. Samas – unustamine pidavat olema loomulik. Sellega anname me ajule puhkust. Aga kui see juba häirivaks muutub? Kas peaks häirekella helistama?
Lugesin, et mäluprobleeme aitavat parandada mustikate söömine. Järsku peaksin pikema mustikadieedi ette võtma?
Õnneks pole asi veel lootusetu – ninal paiknevaid prille pole ma veel taga otsima pidanud… 🙂
Karukell, kurvameelsuse rohi 