Eelmine postitus lõppes sellega, et kõigi eelduste kohaselt oleksime me pidanud pühapäeva päeval kell kaks naasma Tallinna. Just nimelt vaid oleks… Aga oleks on teadagi väga paha poiss.
Reeglina on inimene õnnelik, kui talle midagi tasuta sülle kukub. Aga asja võib vaadata ka teise mätta otsast. Kui lähed poodi jopet ostma, siis vaevalt väga rõõmus oled, kui avastad hiljem pakist hoopis kombenesooni. Meie soovitud jope asemel oli pakis just kombekas.
Esmasest kojusõidu muudatusest saime oma reisijuhilt teada paar päeva enne ärasõitu, plaan oli selline: esmalt lendame Luxorist Sharm el Sheikhi ning sealt Estonian Airiga Tallinna. Eestisse pidanuks jõudma õhtul kella viieks. Ehkki esmaspäev oli tööpäev ja Tallinnast kojusõiduks kulunuks veel tunde, ei lasknud me ennast sellest väga häirida. Asi pole orjamentaliteedis, vaid kolm tundi pole tõepoolest mingi maailmalõpp!
Egiptuse lennukiga Sharm el Sheikhi sõidust kujunes araverelistele paras julgustükk: lennuk rappus, värises, kaldus küljelt küljele, nii et tekkis kahtlus, kas piloot mitte õppesõitu ei tee või vahepeal sudokusid ei lahenda. Kahtlustan, et mõni luges juba mõttes palveid ja nägi minevikupilte silme ees vaheldumas. Samas võimaldas hoogne lennuki kallutamine meil vaevata alla Punase mere helesinistele laguunidele ja kaunile rannajoonele pilku heita.
Sharm el Sheikhi hiiglaslik seenekujuliste presentkatustega lennujaam tundus sagiva sipelgapesana. Istusime ja ootasime. Edasine sündmuste käik oleks sobinud tummfilmi stsenaariumiks: turistid, tulge check- in- i -> minge tagasi -> Tallinna lendajad check- in- i -> minge tagasi… Lõpuks kutsuti meid lennujaama ette. Selgus, et lennuk oli meid ootamata lihtsalt minema lennanud.
Oli selge, et meil tuleb ööpäevaks veel Egiptusesse jääda. Arvasime, et üheks õhtupoolikuks või ööks paigutatakse meid mõnda lihtsasse odavasse hottelli, aga Sharming Sharmi hotell Rehanna Prima Life ****+ tundus esimesel vaatlusel olevat parem kui lihtsalt üks ööbimispaik. Tuba oli suur kui tantsusaal, hiiglaslik vannituba, lisaks pikk koridor, mõnus rõdu, väljas värvilistes tuledes basseinid, palmid ja kirevad lillepeenrad. Igal õhtul võis minna nautima kohalikke šõusid. Sharm el Sheikhi kuurortid on kaunid ja puhtad, elamiseks igati euroopalikud. Tasub vaid pisut hotelli piiretest välja minna, kui maapinda katab häirivalt tihe prahikord. Tundub, et maha visatakse kõik, mis oma väärtuse kaotanud. Kuurortide vahel tühermaal kaubanuskeskusesse liikudes tekkis seda räppa nähes endalgi täisnuusatud taskurätt maha visata.
Ehkki paljud reisikaaslased olid endast väljas ja segaduses, lubasid kojuvõetud töökõned meil rahulikuks jääda. Veelgi enam! Esimesel õhtul olime Velvoga lausa seitsmendas taevas! Võtsime Niiluse kruiisi, lisaks saame ka kuurorti näha. Põhjust virisemiseks polnud: toit ja jook prii, õhk ja vesi soe, reisigrupis palju sõbralikke juba tuttavaid nägusid… Mida veel hing muud ihaldada võiks! Esmaspäeval kasutasin võimalust ja käisin Punasel merel klaasist põhjaga laevaga sõnulkirjeldatatult ilusaid koralle ja meile harjumatult värvilisi kalu uudistamas. Sama päeva õhtuses infotunnis selgus kurb tõde: esimesed kolm meie grupist saavad kodu poole liikuma alles kolmapäeval, järgmine grupp neljapäeval… Meie liikumisjärjekord jõudis kätte alles reede varahommikul, ent see ei tähendanud veel nelja tunniga kojujõudmist, vaid rohkem kui ööpäevast seiklemist. Segadust ja masendust tekitasid veelgi kohalikes ajalehtedes ilmunud infonupud. Väidetavalt koostati nimekiri, et varem saavad koju need, kel kiire? Asi kippus seda nägu nagu ei tahtnukski ma koju. Muredel on aga kombeks hoogsalt paljuneda. Kaasavõetud antibiootikumid olid otsas, varbale sättinud taas pesakond mädaville. Musta pesu hulk kasvas ähvardavalt. Nüüd muutus olemine juba painavaks.
Järelejäänud päevadel kasutasime võimalust päikesel end basseini ääres praadida lasta või lihtsalt magasime hotellitoas. Mina, kes üldiselt lumivalgekesest päikesepõlgur olen, olin lõpuks kaetud korraliku pruuni päevitusega. Korraga tundus toit täiesti maitsetu ning söögiisu kahanes peaaegu olematuks. Koduse toidu igatsus oli lausa nii suur, et kirjeldasime üksteisele, mida kodus esmasena sööks. Sel hetkel oleks pool kuningriiki andnud väheldase suitsuvorsti seibi eest. Pisiasjad, mida me varem suurt tähelegi ei pannud, muutusid korraga üsna häirivaks. Öösel kastmisjäägina leviv fekaalihais tekitas iiveldust. Kohalike naeratavad näod tundusid vastumeelseina. Unot nagu ka paljusid teisi, vaevasid jätkuvalt kõhuprobleemid.
Reede varajasel hommikul hakkasime sõitma läbi ääretu kõrbe ja Suessi kanali Kairo poole. Tagasi mõeldes on mul väga hea meel, et ma Kairo ära nägin. See vastuoluline ja tõesti hiigelsuur sudune linn lubas pilgu heita ka rikkamale Egiptusele.
Kairos tuli passida öösel kella kolmeni, siis väljus meie lennuk Prahasse. Praha lennuväljal jälle mitu tundi vindumist, kuni lennuk Tallinna poole õhku tõusis.
Praegu, mil me taas neljandat päeva kodus oleme, tundub see kõik lõbusa vahejuhtumina. Enam ei saa ma väita, et minuga kunagi midagi ei juhtu.
Karukell, kurvameelsuse rohi 