Õiguste ja kohustuste balansist

Minu isikuomaduste CV- l pole vingumine ja kaeblemine just tunnustatud loomuomadused. Ent vahel ei jätku mõistmiseks, hoolimata positiivsest eluhoiakust, enam jõudu.

Aastaid tagasi liitusime ühe digi- televisiooni pakkuva firmaga. Põhjus oli lihtne: hoolimata, et elame telemastist kiviviske kaugusel, oli kohalike kanalite telepildi kvaliteet võimatu. Kõigis saateid ilmestas tihe lumesadu. Teadjate arvates tekkis probleem sellest, et signaal, mis pidi antenni kaudu pilti edastama,  oli liiga tugev.

Esimene pettumus ootas meid tüüneri- panni paigalgamisel. Reklaamikampaanias väljahõigatu – kogu liitumine vaid ühe krooni eest, osutus pehmelt öeldes pooltõeks. Panni ja tüüneri paigaldamise/ häälestamise aeg ja selle eest võetud summa polnud kahjuks konstantsed. Aga saavutatud kvaliteetne pilt kompenseeris ehmatuse.

Kuni eelmise aasta novembrini polekski nagu põhjust teenuse üle nuriseda. Aga novembrist algasid jamad. Lühikese perioodide järel hangus telepilt kümnekonnaks sekundiks, vahel ka pikemalt. Tundus nagu oleks Viplala saatejuhi ja stuudiosviibijad piiratud ajaks liikumatuteks kivikujudeks tinistanud. Saadete vaatamine muutus katkendlikuks ja kohati lausa mõttetuks. Esialgu arvasime, et meie telekas näitab väsimise märke. Aga katsetused kinnitasid, et aparaadil seekord süüd polnud. Telepildi kangestumised muutusid üha sagedamaks ja tüütumaks. Enam ei tundunud naljakas saatejuhi suu lahti ja käe õieli olek. Lõpuks kadus teleka vaatamise tahtmine sootuks. Telekas nurgas nagu totaalne ebafunktsionaalne ballast. Aga elada teadmisega, et telekas on, ent vaadata seda ei saa, on häiriv.

Paar nädalat tagasi lõppes mu kannatus –  helistasin klienditeenendajale. See möönis, et  probleeme on tõesti, need on tekkinud kanalite lisamisega. Küsimusele, mida teha, soovitas ta malbelt kirjutada pretensioon. Võtsin soovitust kuulda ja kirjutasin kujunenud olukorrast.

Pärast nädalapikkust vaikust saabus tagasiside, kus mööndi tekkinud probleemi ja pakuti kompensatsiooniks ühe filmikanali vaatamisõigust kuuks ajaks.

Ma ei taha lisakanalit. Mu sooviks oli vaadata kolme kohalikku kanalit. Vaadata, mõistatamata, mis mul vahelt nägemata jäi.

Udupeenes kirjas allkirjastatud lepingul on kirjas teenuse saaja kohustused ja toote pakkuja õigused. Balansiks võiks olla ka teenuse saaja õigused ja toote saaja kohustused. Näiteks edastada kvaliteetset telepilti.

Järeldus? Viimasel ajal on tekkinud soovunelm, et lisaks isiklikule juuksurile ja perearstile võiks igal inimesel olla ka isiklik advokaat. Tõsiselt.

Emotsioonide kuningriigis

Ma olen püüdnud oma blogi kirjutada nii, et see poleks pelgalt sisutu kronoloogiline aruanne päevade kulust ja enese figureerimisest neis. Umbes siis nii, et täna ärkasin, läksin tööle ja õhtul magama. Täna tuleb sissekanne siiski suhteliselt päevikuline.

Reisist on möödunud kaks nädalat. See peaks teoreetiliselt olema piisav aeg kogu selle uimastava võlu ja valu unustamiseks, aga tegelikkuses tuleb välja, et siiski pole. Juhtunut tuletavad prevaleerivalt meelde hele rant vasakul randmel, mis tähistab kollase käepaela nädala pikkust asukohta, narmendav nahk ja jätkuvalt painajalikud unenäod…

Tuleme Tallinnas lennukilt maha. Lennuväljal võtavad meid kinni välimuselt tüüpilised Egiptuse korrakaitsjad – barbaarsete nägudega mustades mundrites mehed, kes selgitavad ehedas eesti keeles, et enne koduteed on meil vaja läbida range tervisekontroll. Lihtsalt formaalne asi, selleks, et me lõunamaiseid viiruseid kodustele ei kannaks. Unenägudele on omane ruumi kiire muutumine ja vahemaa ülihelikiirusel läbimine, nähtu on enamasti laialipillatud ja seosetutest fragmentidest koosnev jada. Seega pole imestada, kui korraga leban steriilsest valges ruumis ja otsin palavik- paaniliselt põgenemisteed. Lumi paljaste jalgade all ei tundu külm, ja millegipärast ei imesta ma põrmugi, et olen üksi öösärgis koduteed otsimas. Unenäos ei teki küsimust, kus siis Velvo, Uno ja Airi jäid. Tean kindlalt, et tahan kiiremini koju.  Soh! Kodumaja tundub õõvastavalt võõras: häirivalt sinepikollase fassaadi ja lahtiste avatud koridoridega meenutab see vägagi Sharm el Sheiki taustaga kuurordilaadseid maju. Mul jätkub oidu uurida lähemat ümbrust. Väljas valitseb korraga suvine rohelus. Ilma on aafrikalikult kuum. Kõik oleks nagu tuttav, vaid kodumaja on tundmatuseni muutunud. Naabertrepikoja ees märkan tuttavaid inimesi. Küsin areldi, kus meie korter on jäänud. “Kuna te kadusite nii pikaks ajaks, siis otsustas korteriühistu teha ilma teilt nõusolekut saamata remondi. Igal korteril on nüüd omaette sissepääs,” seletab majanaaber pisut tõredalt.

Ärkan higisena. Uudistan tuba pikemalt. See on harjumuspäraselt tuttav. Kindlustunde saamiseks ja ekstsentrilisest unenäost vabanemiseks tatsan akna juurde. Väljas sajab tihedat lund. Akna all olevad autod on uinunud pehme lumevaiba all. Trepikoja fassaad on jätkuvalt vana halli tooni. Ja trepikoja sissekäik püsib õnneks muutumatult kõigile ühine.

Jälle läks meelest!

“Doktor, mul on skleroos,” kaebab patsient arstile. “Mis ajast see skleroos teil on?” küsib arst. “Mis skleroos?”

Väidetakse, et inimese kehas hakkavad toimuma vananemisele viitavad muutused juba alates 30-ndast eluaastast. Vananedes muutuvad aju funktsioonid. Mälu defineeritakse ju kui aju võimet salvestada ja meenutada informatsiooni.

Aeg- ajalt kahtlustan endal esimesi dementsuse, skleroosi või algava Alzheimeri tõve märke. Järjest enam on vaja asjade meelespidamiseks asju üles kirjutada. Ilmselt on paratamatu, et vanuse edenedes tekivad mäluprobleemid – infot on igapäevases elus niivõrd palju, et uue vastuvõtmiseks tuleb ajul midagi, kui mitte päriselt minema visata, siis vähemalt mõnda ajusagara tagumisse soppi paksu tolmukorra alla tallele panna.

Ma unustan viimasel ajal tõesti palju. Nii mõnesti hajameelsuse ilmingust oleks võinud areneda üsna inetu lugu, ent õnneks on lõppenud kõik tavaliselt hästi. Aga poleks pruukinud lõppeda.

Paar aastat tagasi Hiiumaa klassiekskursioonile minnes olin mina grupi rahakotike – kõik osavõtjad maksid reisiraha minu kätte. Lisaks olid käekotis veel digikas, mobiil, dokumendid ja mitut muud sorti pudi- padi. Kuna me jõudsime sadamasse liiga vara, kasutasime võimalust, et sadamahoones end kohendamas- kergendamas käia. Kui aeg praamipiletite ostmiseks küps, selgus, et mu valge paunake on nagu tina tuhka kadunud. Mida polnud, seda polnud! Kogu bussikooslus vaatas imestades, kuidas mu nägu süngeks muutus ja jalad kibekiirelt liikuma hakkasid.

Seal sadamahoone üksikul tühjaks jäänud pingil mu käekott nukralt lebaski. Peaaegu tunnike üksindust polnud õnneks kahandanud ta materiaalseid väärtusi. Võib- olla arvati, et omanik sebib siinsamas ringi või on hiidlased jätkuvalt aus rahvas.

Tavapärased on pangakaartide või ostetud kauba kassasse unustamised. Kui müüja hõikeid kuulda, siis võin kindel olla, et mina olen jälle midagi maha unustanud.

Korduvalt on juhtunud, et panen kohviautomaati küll vee ja filtri, aga kohv ununeb panemata. Rüüpa siis seda filtri läbinud kuuma vett ja unista, et see ongi kohv! Või üritan autovõtmega välisust avada, ise imestades: miks ta küll ei keera! Või kontrollin mitu korda, kas triikraud ikka sai välja tõmmatud, kas lukustasin ukse, kas panin vajaliku asja kotti…

Aastake tagasi läksin kindla eesmärgiga vallavalitsusse, et maksta bussi kasutamise eest. Käisin ringi, ajasin juttu raamatupidaja ja sekretäriga, ise samal ajal palavikuliselt mõeldes: miks ma siia tulin?! Alles kodus, leidnud kirjaklambriga köidetud nimekirja ja raha, tuli meelde, mis mu käigu algeesmärgiks oli.

Võimalik, et minu mälu toimimist on mõjutanud mobiil kõrva ääres magamine, rohke arvutikiirgus ja stressirohke elu.

IQ langust kahtlustan juba mitmendat aastat. Samas – unustamine pidavat olema loomulik. Sellega anname me ajule puhkust. Aga kui see juba häirivaks muutub? Kas peaks häirekella helistama?

Lugesin, et mäluprobleeme aitavat parandada mustikate söömine. Järsku peaksin pikema mustikadieedi ette võtma?

Õnneks pole asi veel lootusetu – ninal paiknevaid prille pole ma veel taga otsima pidanud… 🙂

… ja painest

Eelmine postitus lõppes sellega, et kõigi eelduste kohaselt oleksime me pidanud pühapäeva päeval kell kaks naasma Tallinna. Just nimelt vaid oleks… Aga oleks on teadagi väga paha poiss.

Reeglina on inimene õnnelik, kui talle midagi tasuta sülle kukub. Aga asja võib vaadata ka teise mätta otsast. Kui lähed poodi jopet ostma, siis vaevalt väga rõõmus oled, kui avastad hiljem pakist hoopis kombenesooni. Meie soovitud jope asemel oli pakis just kombekas.

Esmasest kojusõidu muudatusest saime oma reisijuhilt teada paar päeva enne ärasõitu, plaan oli selline: esmalt lendame Luxorist Sharm el Sheikhi ning sealt Estonian Airiga Tallinna. Eestisse pidanuks jõudma õhtul kella viieks. Ehkki esmaspäev oli tööpäev ja Tallinnast kojusõiduks kulunuks veel tunde, ei lasknud me ennast sellest väga häirida. Asi pole orjamentaliteedis, vaid kolm tundi pole tõepoolest mingi maailmalõpp!

Egiptuse lennukiga Sharm el Sheikhi sõidust kujunes araverelistele paras julgustükk: lennuk rappus, värises, kaldus küljelt küljele, nii et tekkis kahtlus, kas piloot mitte õppesõitu ei tee või vahepeal sudokusid ei lahenda. Kahtlustan, et mõni luges juba mõttes palveid ja nägi minevikupilte silme ees vaheldumas. Samas võimaldas hoogne lennuki kallutamine  meil vaevata alla Punase mere helesinistele laguunidele ja kaunile rannajoonele pilku heita.

Sharm el Sheikhi hiiglaslik seenekujuliste presentkatustega lennujaam tundus sagiva sipelgapesana. Istusime ja ootasime. Edasine sündmuste käik oleks sobinud tummfilmi stsenaariumiks: turistid, tulge check- in- i -> minge tagasi -> Tallinna lendajad check- in- i  -> minge tagasi… Lõpuks kutsuti meid lennujaama ette. Selgus, et lennuk oli meid ootamata lihtsalt minema lennanud.

Oli selge, et meil tuleb ööpäevaks veel Egiptusesse jääda. Arvasime, et üheks õhtupoolikuks või ööks paigutatakse meid mõnda lihtsasse odavasse hottelli, aga Sharming Sharmi hotell Rehanna Prima Life ****+ tundus esimesel vaatlusel olevat parem kui lihtsalt üks ööbimispaik. Tuba oli suur kui tantsusaal, hiiglaslik vannituba, lisaks pikk koridor, mõnus rõdu, väljas värvilistes tuledes basseinid, palmid ja kirevad lillepeenrad. Igal õhtul võis minna nautima kohalikke šõusid. Sharm el Sheikhi kuurortid on kaunid ja puhtad, elamiseks igati euroopalikud. Tasub vaid pisut hotelli piiretest välja minna, kui maapinda katab häirivalt tihe prahikord. Tundub, et maha visatakse kõik, mis oma väärtuse kaotanud. Kuurortide vahel tühermaal kaubanuskeskusesse liikudes tekkis seda räppa nähes endalgi täisnuusatud taskurätt maha visata.

Ehkki paljud reisikaaslased olid endast väljas ja segaduses, lubasid kojuvõetud töökõned meil rahulikuks jääda. Veelgi enam! Esimesel õhtul olime Velvoga lausa seitsmendas taevas! Võtsime Niiluse kruiisi, lisaks saame ka kuurorti näha. Põhjust  virisemiseks polnud: toit ja jook prii, õhk ja vesi soe, reisigrupis palju sõbralikke juba tuttavaid nägusid… Mida veel hing muud ihaldada võiks! Esmaspäeval kasutasin võimalust ja käisin Punasel merel klaasist põhjaga laevaga sõnulkirjeldatatult ilusaid koralle ja meile harjumatult värvilisi kalu uudistamas. Sama päeva õhtuses infotunnis selgus kurb tõde: esimesed kolm meie grupist saavad kodu poole liikuma alles kolmapäeval, järgmine grupp neljapäeval… Meie liikumisjärjekord jõudis kätte alles reede varahommikul, ent see ei tähendanud veel nelja tunniga kojujõudmist, vaid rohkem kui ööpäevast seiklemist. Segadust ja masendust tekitasid veelgi kohalikes ajalehtedes ilmunud infonupud. Väidetavalt koostati nimekiri, et varem saavad koju need, kel kiire? Asi kippus seda nägu nagu ei tahtnukski ma koju. Muredel on aga kombeks hoogsalt paljuneda. Kaasavõetud antibiootikumid olid otsas, varbale sättinud taas pesakond mädaville. Musta pesu hulk kasvas ähvardavalt. Nüüd muutus olemine juba painavaks.

Järelejäänud päevadel kasutasime võimalust päikesel end basseini ääres praadida lasta või lihtsalt magasime hotellitoas. Mina, kes üldiselt lumivalgekesest päikesepõlgur olen, olin lõpuks kaetud korraliku pruuni päevitusega. Korraga tundus toit täiesti maitsetu ning söögiisu kahanes peaaegu olematuks. Koduse toidu igatsus oli lausa nii suur, et kirjeldasime üksteisele, mida kodus esmasena sööks. Sel hetkel oleks pool kuningriiki andnud väheldase suitsuvorsti seibi eest. Pisiasjad, mida me varem suurt tähelegi ei pannud, muutusid korraga üsna häirivaks. Öösel kastmisjäägina leviv fekaalihais tekitas iiveldust. Kohalike naeratavad näod tundusid vastumeelseina. Unot nagu ka paljusid teisi, vaevasid jätkuvalt kõhuprobleemid. 

Reede varajasel hommikul hakkasime sõitma läbi ääretu kõrbe ja Suessi kanali Kairo poole. Tagasi mõeldes on mul väga hea meel, et ma Kairo ära nägin. See vastuoluline ja tõesti hiigelsuur sudune linn lubas pilgu heita ka rikkamale Egiptusele.

Kairos tuli passida öösel kella kolmeni, siis väljus meie lennuk Prahasse. Praha lennuväljal jälle mitu tundi vindumist, kuni lennuk Tallinna poole õhku tõusis.

Praegu, mil me taas neljandat päeva kodus oleme, tundub see kõik lõbusa vahejuhtumina. Enam ei saa ma väita, et minuga kunagi midagi ei juhtu.

Paradiisist…

Olen enam kui kindel, et kui Kristjan Jõekalda poolt juhitud “Rooside sõjas” küsitakse kooliprogrammist enam meeldejäänud ajaloolist väärtust või tegevust, annaks maksimumpunktid Egiptuse püramiidide ja vaaraode mumifitseerimise nimetamine.

Ma võisin olla vististi viienda- kuuenda klassi õpilane, kui meie ajaloo õpetaja Maie Opkaup, tulles Egiptusest, tõi ajalootundi kaasa kaks pisikest pudelikest: ühes oli Niiluse õrn- rohekaskollane vesi ja teises kahkjas liiv, mis pärit püramiidide ümbrusest. Me seisime kõik õpetaja laua ümber hardas vaikuses ja silmitsesime jumalikke anumakesi, otsekui oleks need kuldse nimbusega ümbritsetud. Toona ei oleks ma ka kõige julgemates unistustes  arvata, et mu enese jalg nendes paikades kunagi maad puudutab.

Viimasel paaril aastal oleme hakanud aastavahetusi vältima. Mida siin ikka rõõmustada: et üks aastake on jälle läbi ja taas on sammukene vanemaks saadud? Ka sellel aastavahetusel planeerisime põgenemist. Seekord siis kultuurireisile Egiptusesse.

Pärast Niiluse kruiisi broneerimist tegin ma kohusetundlikult ära kodutöö: lugesin rohkelt erinevat materjali Egiptuse ajaloo ja tänapäeva kohta, uurisin reisikirjadest inimeste muljeid, lugesin ohtraid hirmutamisi ja taevani ülistavaid kiidulaule. Olles tõeliselt tüdinud pikast vihmasest suvest ja pimedast lörtsisest sügistalvest, loendasin ma kannatlikult esmalt kuid, siis nädalaid ja viimaks päevi, mis olid jäänud ärasõiduni. Sestap polnudki pettumus väga suur, kui lennujaamas selgus, et meie lend on rohkem kui tund aega edasi lükatud. Me olime juba liikumises: truud sõbrad kõrval, kohvrid kontrollitud, passide vahel piletid – tund aega ei muutnud asjaolu, et Egiptus oli praktiliselt käeulatuses!

Mul tekib alati väga veider tunne, kui ma näen, kuidas pikk ühtlane inimjõgi hakkab läbi lennujaama tunneli lennukisse liikuma. Eurocypria lennuk laadis kiiresti oma kõhu väikeseid kahvatuid eestimaalasi täis. Selgus, et mul on jällegi vedanud: sain istuma akna alla ja Velvo kõrvale. Mingisisemine hääleke manitses küll, et peaksin seekord aknaaluse iste viisakalt Airile pakkuma, aga ma sundisin kiirelt selle häälekese kähku vaikima – mulle tõesti meeldib lennukis akna all istuda.

Pikk lend oli üsna talutav, see on just see õige sõna, sest üle nelja tunni suhtelises ühes asendis lennukis istuda ei ole vist kellegi unistus. Luxorisse jõudsime hämaras. Läbisime passikontrolli ja täitsime riiki sisenemiseks vajalikud blanketid. Väljas oli jahe, kuid põhjamaisest talvest saabujale siiski piisavalt soe. Kõik oli teistmoodi kui kodus: ümbritsev õhk lõhnas kuidagi läägelt ja isegi kuusirp oli taevas kummuli. Bussile minnes tõdesin, et võtsin kuuldud hoiatusi liiga abivalmis kohalike kohta liiga leebelt: mustad kogud ilmusid bussi juurde nagu eikuskilt, et haarata aplalt meie kohvrid, need vilkalt pagasiruumi tõsta ning siis käsi liigagi arusaadavalt ette sirutada. Oleks keegi mulle sel hetkel öelnud, kui palju selliseid ühesel eesmärgil ettesirutatud käsi ma veel näen…  Mul polnud dollarist kahju, ent kuna vahetatud raha oli rahakotis ühes hunnikus, tundus kohalikus videvikus selle avalik otsimine ja õige rahatähe leidmine liialt suure julgustükina. Nii ma pomisesin midagi endamisi ja kadusin rahvamassi varjus bussi.

Laevani võis olla vaevalt kümne minuti tee. Ahmisime kõik bussiaknast vilksatavaid esmaseid kasinaid öiseid vaateid: madalaid masajaid maju, rõõmsate värviliste tuledega kaunistatud pisemaid ja suuremaid palme, lohakaid kõnniteepiirdeid ning  üksikuid parktuledega sõitvaid päevinäinud autosid. Reelingu äärest viis pikk kitsas trapp laeva. Esialgne laeva  kaunis interjööri imetlus osutus ennatlikuks, sest liikuda tuli aina laevalt laevale edasi ja edasi. Meie Rosetta oli kiilutud kahe suurema külge ning tundus kahe esimese laevaga võrreldes üsna väike.

Võin julgelt väita, et Egiptuse tärnijagamise poliitika on küll oluliselt erinev meie omast. Eestis on kolme tärni omav hotell juba päris asjalik. Meie sama kategooriat omav laev siin tärnideni vaevalt küll küündinuks. Meie veesõiduk oli üsna väsinud moega ning vajanuks kiiresti suuremat sorti iluravi.

Meie 117. kajut asus mootorite peal laeva põhjas, Uno- Airi kajut asus otse meie oma vastas. Tuba oli suhteliselt lihtne: kaks voodit, peeglilaud, väike lauake, kapp sellel paikneva televiisoriga ja sisseehitatud seinakapp. Ja ehkki akent polnud võimalik avada, tundus  sealt välja vaadates  tume jõevesi otse käeulatuses, piltlikult öeldes olime kajutites kõhuni vees. Tore oli aknast vaadata, kuidas maailma pikima jõe veed sust aegamisi mööduvad.   Kuna reisi olulisemaks eesmärgiks polnud magamine, vaid lõõgastav päikese- ja kultuurituur, olime leplikud ka räpaka plekilise  põrandakatte, imekitsa dušinurga, mittetöötava konditsioneeri ja teleka, üksikute ringisibavate prussakate ning tugevamal haaramisel pudenevate kapi käepidemete suhtes. Eks nõukogude ajal ole tunduvalt hullemates oludes ööbitud!

Õhtusöögil algas minu hämming kohaliku teenindava personali sõbralikkuse üle. Tarvitses vaid mõnel valgel inimesel nende vaatevälja ilmuda, kui nende näole ilmus kõige suuremat sõpra kohtava inimese lai naeratus. Sinna lisandus reeglina hoolikalt selgeksõpitud eestikeelne tervitus. Ennatlikult võib öelda, et harjusime ka omi suunurki kärmelt neid kohates ülespoole vedama ja neid soojalt hommikul/ ennelõunal/ lõunal/ pärastlõunal/ õhtul/ või- mis- iganes- ajal tervitama. Meenus kuskilt loetud mõte, et tahtnuks, oleks nad toidugi meile suhu toppinud. Esialgu koristati kajuteid vaid korra päevas, aga mida edasi, seda sagedamini oli vilgas kajutipoiss meie voodeid silunud ja sinna mälestuseks käterättidest meisterdatud kujusid jätnud. Lootes selle eest loomulikult vaevatasu.

Ma ei tea, kas reisielevusest, üleväsimusest või laeva generaatorite rütmilisest mürast, kuid mu esimese öö uni polnud parimate killast. Ärgates tundus, et otse akna taga töötab täiskäigul vana Belaruss- traktor. Kas meid väsitas pealetükkivate kaupmeeste pareerimine, intensiivne lõunamaa päike või me lihtsalt harjusime, aga järgmistel öödel mootorite ja generaatorite müra und ei seganud.

Hommikul kuulasime grupijuhi instrueerimist: palju soovitusi ja hoiatusi, mõned infolehed ja võimalus registreerida end ekskursioonidele.

Ma ei hakka jõuaks kirjeldada kõiki nähtud templeid, neid oli oma ajaloolises suursugususes tõesti palju. Arvestades ajastut, mil nad ehitati ja kaasaegse tehnika puudumist, tundusid need tõesti imelistena.

Luxori- Niiluse läänekaldal asuvasse Kuningate orgu sõites võisime veenduda, kui suured on kultuurilised erinevused meie riikide vahel. Luxorp olematu, kuid lärmakas liikluskultuur (suunatulesid ei näidata ja sõiduread on väga suhtelised mõisted), eesli- ja hobukaarikud, kohalikud räpakad tänavad, üksikud kurguni kinnikaetud naised, pikkades kohalikes halattides mehed, taeva poole sirutuvad poolikute karkassidega traatidemeres viltused majad koos aknaaukude kohal kuivama pandud pesuga, tänavaid kattev prügi, ringiuitavad kitsed, kanad ja lehmad… Omaette julgustükk Egiptuses oli sõidutee ületamine. Meie viisaka käitumiskultuuriga inimene jääbki tõenäoliselt tee äärde pleekima. Ainus võimalus üle tee saada on olla pidevas liikumises, pidevalt laveerides end liikuva autodevoolu vahelt läbi. Kogu reisi jooksul nägime ka mõnda valgusfoori, aga  vaid üks neist töötas.

Kuningate org paiknes mägede rüpes, see oli paik, kuhu jumalkuningaid ühes kõigi vajalikuga pärast mumifitseerimist maeti. Hauakambrites valitses kuumus ja arvukatest külastajatest läppunud õhk. Esimese naisvaarao Hatšepsuti templi ees lavastasime tema suguvõsa saaga.

Lühikese peatuse tegime Memnoni kolosside juures, kus kaks ligi 20 m kõrgust kivikuju valvasid Amenhotep III surnutemplit.

Kohaliku alabasteri töökoja- poe külastus on ilmselgelt reisifirma või giidi eraäri. Ta kiitis külastatava töökoja toodangut, soovitades oma ostud kindlasti sealt teha, et mitte hiljem turul petetud saada. Kahtlustamata sobingut, ostiski valdav enamus kaasatulnuist midagi kaasa, avastades hiljem, et mujal müüakse 1: 1 sama kaupa kordades odavamalt. Ostsin kolm alabastrist püramiidi ja olin juba bussi sisenemas, kui üks kohalik mind bussi taha kutsus ja kolm kaunist alabastritükki mulle kinkis. “It is present for you,” seletas ta, ent lisas kohe: “And which is my present?” See oli esimene väärtuslik õppetund: tasuta kingitusi siin ei tunta.

Järgmistel päevadel otsustasime päikesele pühendada. Kohalikud mehed pidasid päikesetekil päevitavaid inimesi ilmselt poolnapakaiks – talvel paljalt!;  meie naisi leebelt väljendades vabameelseiks, aga me ei lasknud end sellest heidutada. Jälgisime möödalibisevaid uniseid palmisalusid, suhkrurooistandusi ja kohalike elu Niiluse kaldal.

Niiluse kaldad paneksid rohelise ökoinimese ilmselt õhku ahmima, sest praht loobitakse kaldalt ilma tseremoonitsemata vette. Uno arvas, et meie “Teeme ära!” kampaaniat peaks Egiptuses korraldama mitu aastat ühtejutti.

Toit laevas oli üldiselt söödav, valik rahuldav, kuid hoolimata hommikustest, lõunastest ja õhtustest desinfitseerivatest kohustuslikest alkoholikuuridest ning kohalikust veest ja jääkuubikutest hoidumistest, oli juba aastavahetusel  kuri bakter tee Uno seedetrakti leidnud. Mulle maitsesid kohalikud lehttaignast pirukad. Hoolimata sisust või täidisest olid nad tõesti hõrgud. 

Järgmine lõik peaks tegelikult alaealistele keelatud olema! Laeval sai ära tarvitatud kenakene kogus alkoholi. Põhimõtteliselt toimus mõõdukas napsitamine enne ja pärast sööki. Kangem kraam oli kodust kaasa võetud kõhutõbede vältimiseks. Assuanis selgus, et kaasavõetud alkoholivarud olid otsakorral, sestap olid mehed sunnitud linna alkoholi järele sõitma. Olime Airiga hirmul, et nad ei tulegi tagasi, aga – umbrohi ei hävi! Kummaline, kuidas nad võru murdelise araabia keelega hakkama said. Pärast selgus, et ka mahuühikutega on Egiptuses lood korrast ära. Pudel, mis kandis silti 750 dl, sisaldas korduval mõõtmisel hoopis 1 l alkoholisisaldusega kesvamärjukest.

30. detsembri õhtul toimus laevas Egiptuse teemaline pidu. Tänasime taevast, et olime endale päeval ühel kaupmehel lasknud puuvillased kohalikud ürbid pähe määrida. Kui nüüd kauplemisest ja kauplejaist rääkida, siis võib kindel olla, et egiptlased on sündinud kauba pähemäärijad. Tarvitseb vaid silmadega midagi riivata, kui kaupmees oma hasartset müümiskunsti demonstreerima hakkab. Ta kinnitub kui kaan su külge ja sest haardest vabaneda on praktiliselt võimatu. Ükskõik kus me ka käisime, tiirlesid kohalikud kaubapakkujad me ümber nagu tüütud herilased. Sel peol saime laeva manangerilt endale ka egiptusepärased nimed: minu kohalikuks nimeks sai Fatima, Airi – Mona.

Aastavahetus oli lustlik: seitsmekäiguline õhtusöök, punases rüüs tumedanahaline jõuluvana, jõulupakid ja tants. Tänu Märjamaa mehe Jüri varustatusele, saime uusaasta ööl ka suud šampuseseks.

Assuanis võtsime ise neljakesi ette linnaga tutvumise. Kuna paar meie reisikaaslast naases 50 LE maksvalt tunniajaliselt kaarikusõidult, siis kasutasime sama kaarikumeest analoogilise ja samas hinnas reisi saamiseks. Ehkki vahepeal pani hobusemehe rögisev köha meid hinge kinni hoidma ja Uno kingad olid hobusekusest läbisõitmise tõttu pritsmetes, oli kaarikust suhteliselt turvaline kohalikku elu jälgida. Aga hoolimata kokkuleppest, oli hind sõidu lõppedes kasvanud neljakordseks. Asi kippus juba karmiks: äsjane sõbralik kaarikujuht, kes oli meile kurtnud, et raha puudumise tõttu nainegi võtmata, viskas 50 LE – se rahatähe lausa tuulde. Maagiliseks päästjaks tema kurjade mõtete eest osutus sõnapaar tourism police. Ühe sellise kriitiliseks kiskuva kauplemisega puutusime veel kokku. Pealetükkiv käterätikaupmees jälitas meid pika maa, ise häälekalt uusi hindu pakkudes. Seekord päästis meid jõeäärne piire ja püssimees. See oli asjaolu, mis mind veel hämmastas – sõjaväelaste rohkus. Laevast väljudes oli musta riietatud ja relvastatud mehi raske mitte märgata. Neid oli tõepoolest kõikjal: sõiduteede ääres, templites ja vaatamisväärsuste juures!

Assuanis ringkäik pani lõplikult tõdema, et elu Eestis on siiski väga ilus ja rikas.

Meelde jäi ka sõit mootorpaadil Nuubia külla. Seal said julgemad end fotografeerida krokodillidega, lasta nahale maalida hennapildi ning koolimajas võtta araabia ja nuubia keele kiirkursuse. Tagasiteel nägime hotelli, kus Agatha Christie kirjutas kriminaalromaani “Surm Niilusel”.

Viimasel õhtul pakkisime asju. Jagasime sõbralikule laevapersonalile ära oma viimase allesjäänud kohaliku raha. Hoolimata viimaste päevade suhtelisest jahedast ilmast, olime kõik saanud ilusa pruuni jume. Lootsime, et ees ootab kodutee ning järgmisel päeval samal ajal oleme juba turvaliselt kodus.

 وكانت مصر العظيمة.