Jõululõhna täis on tuba…

Jõulud on selleks korraks siis nüüd peaaegu läbi. Kui ees poleks reisi, siis oleks ilmselt samasugune nüri ja tühi tunne nagu alati pärast pühi.

Me kõik lubasime üksmeelselt, et sel aastal tuleb pidulaud oluliselt tagasihoidlikum ja odavam, ent välja kukkus ikka väga eelmiste aastate moodi. Kõik kausid, vaagnad, taldrikud ja liuad ei mahtunudki lauale, vaid ootasid aknalaual või  külmikus oma järjekorda. Suure söömaorgia lõppedes oleks tahtnud kõndimise asemel laua äärest end ära rullida või vähemalt veeretada. Tundus, et naise kõrgema kumeruse – rinna – asemel laiutas võimsalt eenduv magu.

Meie kuusk on sel aastal tagasihoidlikum kui tavaliselt. Mitte inetu, vaid tagasihoidlikum. Küllap on kuuse toomisel omad paremad ja halvemad ajad: mõnel aastal tarvitseb vaid kuusk sisse tuua, kui kuuselõhna on kogu kodu täis; vahel on kuusk küll elamises, aga mingil põhjusel ta ei lõhna.

Eile kanti telekas salvestust Dave Bentoni jõulutuurilt. Muidu armas kontsert, aga tema “Oh, kusepuu, oh, kusepuu…” tekitas nostalgilise mälestuse meie eelmise aasta jõulupuust, mis oleks pidanud olema küll kuusepuu, aga osutus ehtsaks kusepuuks. Velvo ja Laura tõid metsast uhke kahara kuusekese, kuid unustasid ta keldrisse viimise asemel pikaks ööks õue. Kuna meie ümbruskonda on siginenud korralik kasside kogukond, siis muutuski kuusepuu sujuvalt tõeliseks kusepuuks. Seda metamorfoosi oli selgelt tunda tuppa toomise esimesest hetkest. Hoolimata täistuuridel toimuvast küpsetamisest- keetmisest- praadimisest- hautamisest, hõljus vänge kusepuu hõng üle elamise… Kuna me juba jõulu teisel pühal Hispaaniasse lendasime, jäi tema ruumikaunistuslik (rikkalik lõhna-) funktsioon õnneks üsna lühikeseks. Õnneks muutus pärast tema eemaldamist õhk oluliselt puhtamaks.