Pärast vanemate lahkukolimist pidi mu vapper ema saama ise hakkama ka nende töödega, mida tavapärases perekonnas reeglina mees teeb. Ma ei tea siiani, kas ta oli lihtsalt ettevõtlik või pani uhkus ta tegutsema. Missugune võõras abielunaine õnnelik oleks, kui ta meest laenab kodutöödeks üksik kena naine? Nii pani ema virisemata kööke kahhelplaate, remontis telekat, pani kokku mööblit ja tegi veel kümmet erinevat nn meestetööd.
Mitte mehenõu või -jõu puudumise tõttu, vaid kärsitusest, olen ise trellinud üles kardinapuu, parandanud köögikombaini ja muusikakeskuse karussell- süsteemi. Eilseni arvasin siiralt, et olen tehniliselt keskmisest taiplikum, vähemalt nõrgema sugupoole seas.
Eile veendusin lõplikult, et tehnika, milles ma põhjalikult äpardunud olen, on auto. Ainus, mida mu musikaalsed kõrvad kohe eristavad, on valed hääled: kolksumine, kriuksumine, kopsimine auto all või muutused mootori hääles. Aga see on ka tõesti kõik. Minu autoalane kretinism algab sellega, et ma ei oska kapottigi avada. Õnneks pole elu mulle pakkunud olukordi, kus seda ka vaja oleks läinud. Auto on liikunud suuremate tõrgeteta ja kord, kui klaasipesu vedeliku lisada oli vaja, piisas vaid abitu näo tegemisest, kui lahke abistaja on vabatahtlikult appi sööstis.
Juba hommikul nentisin endamisi, et auto teeb kummalist häält. Ent ta sõitis ja pikemaks aruteluks polnud aega. Õhtul koju sõites oli tema käitumishinne lausa mitterahuldav. Rool oleks nagu mahvi kanepit tõmmanud: ta kiskus erinevatesse suundadesse, saatjaks ehmatav jorin ja rütmiline tagumine.
Järeldus tuli kähku: mootor hakkab väsima. Paarikümne aastane auto on ju inimvanusesse ümber arvutatult paras vanur. Läbi häda jõudsin siiski koduni sõita.
Kurtsin muret kodusele autotohtrile. Ta käis ringi ümber auto ja tuvastas, et auto tagumine rehv oli nii ribadeks sõidetud, et riie juba välja narmendas.
Ma olen näinud ja imestanud, miks mehed vahel rehve jalaga toksimas käivad. Nüüd ma tõesti enam ei arva, et nad pori või lund jalatsitelt maha koputamas käivad.