Jätkame taas jõululainel!
Tööle ja tagasi liikudes ei pane ainult lauspime tähele külas väikese intervalliga paiknevaid jõulukuuski. Jõulutunde ja ilma teemal võib muidugi vaielda, aga värvilistes tuledes kuuski ja elektrivalgustuspostidele kinnitatud jõulutulesid eirata on võimatu.
Täna lausvihmas koju vantsides meenus mulle lustakas jõululugu kaugest minevikust.
See juhtus 1985. aasta 24. detsembril, veel sügaval nõuka- ajal, mil sõna jõulud olid lukustatud kümne luku ja riivi taha.
Kui taas Agu Sihvkat parafraseerida, siis kõiges oli süüdi kohalik rajooni ajaleht, mis hoiatas inimesi kuuski omavoliliselt raiumast ning teavitas, et edaspidi avaldatakse ajalehe veergudel häbiks kõigi kuusenäppajate nimed. Koolis tekitas loetu tormaka vastukaja: elame metsade süles, aga ühe kuusetühja pärast mine metsavahti tüütama!
Teise peasüüdlasena peab esile tooma Aili. Võib- olla oli käivitavaks jõuks loetud ajaleheartikkel või tekitas joodud tass kohvi temas sündsusetu mõtte, et käes on jõululaupäev. “Kuuseta jõululaupäev!” rõhutas ta. Tema kodus toodavat alati jõululaupäevaks kuusk tuppa. Seepärast tulevat minna kuuske otsima. Sellisele riivatule mõttele võis tulla vaid inimene, kes hoolimata keskkooli ja nõukogude ülikooli viljatust ajupesust polnud astunud ELKNÜ- liikmeks. Minu lapsepõlvekodus jõule ei tähistatud ja sellepärast ei osanud ma sest mõttest midagi arvata. Aga väikese õhtuse jalutuskäigu ja sellega kaasneva kuusekese vastu polnud mul midagi.
Tee oli pime, jäine ja libe, metsa jõudmine võttis terve igaviku. Sestap polnudki imestada, kui me esimesed vähegi kuuselikumad puud kirvega maha räbustasime ja tagasi kodu poole liuglema asusime.
Läbitud võis olla vaevalt kolmandik teest, kui metsateelt suurema sõiduki tuled paistma hakkasid. Esimene ehmatus oli vaid ehmatusepojuke järgneva suhtes. Sõiduk, mis osutus bussiks, peatus meieni jõudes ja ukse lükkas lahti pesueht vormis miilits.
Räägitakse, et surijal jookseb terve elu hetkega silme eest läbi. Väikse viivuga jõudsin ehedalt kujutleda, kuidas meid arreteeritakse ja rauduskäsi miilitsajaoskonda viiakse, kuidas suure mustas kastis, pealkirja all Nemad ongi kuusevargad! seisavad kahe õpetaja – s. t. Aili ja minu nimed, kuidas direktor resoluutselt teatab järgneval koolipäeval, et ta ei saa enam enda poolt juhatatavas koolis pidada võimalikuks lasta töötada inimesi, kellel puudub nõukogude inimesele ateistlik maailmavaade ja kõlbeline moraal. Väike osa minust tahtis lihtsalt kuuse maha visata ja elu eest jooksu panna. Ent kuna jooksmine võrdus libisemise ja liuglemisega, siis hetkeliseks uitmõtteks see jäigi.
Järgmine lause bussist võttis jalgadest viimasegi jõu: “Näe, need ju Karaski kooli õpetajad! Tulege peale! Kas teeme trahvi kohe ära?” Aga liikumisvõimetud jalad ei halva õnneks mõtlemisvõimet. Olin valmis ülehelikiirusel pähe turgatanud mõtte: “Mu tulevane äi on kohalik metsavaht! Ma tunnen hästi siinset metsaülemat!” vormikandjaile ette paristama, aga selleks polnudki vajadust. Sõbralikud seadusevalvurid lõõpisid pisut ja viisid siis meid koos kuuskedega lausa koduukse ette.
Hiljem, palju hiljem, selgus, et üks neist oli meie ühise kolleegi vend.
Aga hoolimata rõõmsast lõpust käis kõht sel õhtul ja ööl paremini läbi, kui kaks kotti Figura kanget teed seda olnuks suutnud panna käima.
* Epiloogi asemel. Toavalguses selgus, et minu kuuseke oli lausa kahar kaunitar. Aili kuusk… Kui Aili selle nurka pani ja ära ehtis, siis polnud eriti esmapilgul märgatagi, et niigi hõredal kuusel üks külg päris oksteta oli.
Karukell, kurvameelsuse rohi 