Päkapikutrall

Täna seletasid lapsed koolis õhinal, mida kellelegi päkapikk hommikuks sussi sisse oli pannud. See pani mind endamisi tänulikult ohkama – meie pere päkapikutrall on permanentselt lõppenud. Vähemalt mõneks ajaks.

Päkapikud on vähem kui paarikümne viimase aasta hullus. Minu lapsepõlves päkapikud ei käinud. Pidin leppima isa hommikumantlis ja naabrionu häälega (kodus) või punases rüüs (koolis) näärivana külaskäiguga või tema kiirvisiidiga – siis oli pakk jäetud välisukse taha.  Ei mäleta täpselt, kes mu silmad näärivana tõelise olemuse suhtes avas; tõenäoliselt külvas kahtluseseemne ja osutuski äraandlikuks seesama isa topiline hommikumantel. Ent hoolimata esialgsest suurest pettumusest, jäid näärid üheks oodatuimaks pühaks pikkadeks aastateks.

Pärast vanemate lahutust ostis ema enne aastavahetust mõne vajaliku riideeseme või jalatsid ning lisas selgituseks, et sa suur tüdruk, saad aru küll, see on näärikingiks. Põnevust ja ootusärevust kompenseerisid klassi loosipakk ja näärikink pinginaabrilt või sõbralt: mõni armas salmik, pisike kaelaehe, päkapikukujuline lõhnaõli, uus sulepea või hea raamat; palju komme, piperkooke või mõned lõhnavad erkoranžid apelsinid või mandariinid.

Kui Sandra ja Laura paari- kolmeaastased olid, algas enne jõule agar päkapikutamine. Laste ootusärevus ja siiras rõõm on armas kõigile vanemaile, aga tagasi neid aegu küll väga ei igatse. Sest kohusetundlik päkapikk olla polnud just väga lihtne.

Tegelikult tekitas see heldimuse, kui igal õhtul kaks sussi – üks pisut suurem, teine pisem, aknalaual reas oma ootasid. Mingil hetkel tundus maiustuse panemine tolmustesse jalatsitesse nii ebasanitaarne, et päkapiku poolt toodava jaoks sai ostetud riidest õmmeldud mahukam panipaik.

Esmane mure oli päkapiku moonakoti sisu muretsemine. Koos lastega poodi minek ei tulnud kõne alla, sest väikesed tähelepanelikud silmapaarid märkasid täpselt, mida osteti ja palju osteti. Pääseteeks oli pikaks ajaks sussi tarbeks nänni ette osta, ikka paarikaupa: kaks pulgakommi, kaks šokolaadi, kaks üllatusmuna, kaks nätsupakki, kaks šokolaadimedalit… ja see siis oskuslikult kodus ära peita. Parematel päevadel olid päkapikud eriti helded, tuues juuksepandlad, muinasjuturaamatud või lausa tamagotchid.

Haruharva juhtus, et päkapikul polnud sussi sisse midagi panna. Selle mure lahendamiseks tuli minna lihtsamat teed: torkasime andamiks pisut raha. Aga kummaline küll, hoolimata sellest, et antud summa eest oleks mitu pulgakommi või šokolaadi saanud, polnud see tüdrukute jaoks ometi see.

Päkapikutamise kõige suurem probleem oli asjade sussi sisse panemise ajastamine. See, kui lapsed voodis ja vaikus majas oli, ei tähendanud, et nad magasid. Päris mitmel korral osutus magamise nohin reetlikuks; olin vaevalt aknalauani jõudnud hiilida, kui mõni peanupp padjalt tõusis. Üks võimalus oli ka hommikune ristiretk, aga ka sellele ei saanud alati kindel olla. Päkapiku ootamine kutsus tüdrukuis esile linnuune. Vahel juhtus, et ärevad sammud jooksid, et enne varasemaks sätitud äratuskella helinat kaevata: päkapikk polegi käinud.

Ma ei teagi, millal nemad targaks said või kes keda rohkem tüssas. Igatahes mängisime seda lõbusat päkapikumängu veel pikki aastaid. Küllap avastasid tüdrukud nii mõnegi päkapiku varakambri, kuid ometi suutsid nad hommikuti nii tõetruult üllatunud olla. Mingil hetkel nad kolisid oma rippsussid köögiaknale ümber, nentides, et nii on päkapikul lihtsam…

Ja ometi suutis Velvo päkapiku Sandrale esimese advendi hommikuks kohale meelitada. 🙂