Jõululõhna täis on tuba…

Jõulud on selleks korraks siis nüüd peaaegu läbi. Kui ees poleks reisi, siis oleks ilmselt samasugune nüri ja tühi tunne nagu alati pärast pühi.

Me kõik lubasime üksmeelselt, et sel aastal tuleb pidulaud oluliselt tagasihoidlikum ja odavam, ent välja kukkus ikka väga eelmiste aastate moodi. Kõik kausid, vaagnad, taldrikud ja liuad ei mahtunudki lauale, vaid ootasid aknalaual või  külmikus oma järjekorda. Suure söömaorgia lõppedes oleks tahtnud kõndimise asemel laua äärest end ära rullida või vähemalt veeretada. Tundus, et naise kõrgema kumeruse – rinna – asemel laiutas võimsalt eenduv magu.

Meie kuusk on sel aastal tagasihoidlikum kui tavaliselt. Mitte inetu, vaid tagasihoidlikum. Küllap on kuuse toomisel omad paremad ja halvemad ajad: mõnel aastal tarvitseb vaid kuusk sisse tuua, kui kuuselõhna on kogu kodu täis; vahel on kuusk küll elamises, aga mingil põhjusel ta ei lõhna.

Eile kanti telekas salvestust Dave Bentoni jõulutuurilt. Muidu armas kontsert, aga tema “Oh, kusepuu, oh, kusepuu…” tekitas nostalgilise mälestuse meie eelmise aasta jõulupuust, mis oleks pidanud olema küll kuusepuu, aga osutus ehtsaks kusepuuks. Velvo ja Laura tõid metsast uhke kahara kuusekese, kuid unustasid ta keldrisse viimise asemel pikaks ööks õue. Kuna meie ümbruskonda on siginenud korralik kasside kogukond, siis muutuski kuusepuu sujuvalt tõeliseks kusepuuks. Seda metamorfoosi oli selgelt tunda tuppa toomise esimesest hetkest. Hoolimata täistuuridel toimuvast küpsetamisest- keetmisest- praadimisest- hautamisest, hõljus vänge kusepuu hõng üle elamise… Kuna me juba jõulu teisel pühal Hispaaniasse lendasime, jäi tema ruumikaunistuslik (rikkalik lõhna-) funktsioon õnneks üsna lühikeseks. Õnneks muutus pärast tema eemaldamist õhk oluliselt puhtamaks.

Tehniline puue?

Pärast vanemate lahkukolimist pidi mu vapper ema saama ise hakkama ka nende töödega, mida tavapärases perekonnas reeglina mees teeb. Ma ei tea siiani, kas ta oli lihtsalt ettevõtlik või pani uhkus ta tegutsema. Missugune võõras abielunaine õnnelik oleks, kui ta meest laenab kodutöödeks üksik kena naine? Nii pani ema virisemata kööke kahhelplaate, remontis telekat, pani kokku mööblit ja tegi veel kümmet erinevat nn meestetööd.

Mitte mehenõu või -jõu puudumise tõttu, vaid kärsitusest, olen ise trellinud üles kardinapuu, parandanud köögikombaini ja muusikakeskuse karussell- süsteemi. Eilseni arvasin siiralt, et olen tehniliselt keskmisest taiplikum, vähemalt nõrgema sugupoole seas.

Eile veendusin lõplikult, et tehnika, milles ma põhjalikult äpardunud olen, on auto. Ainus, mida mu musikaalsed kõrvad kohe eristavad, on valed hääled: kolksumine, kriuksumine, kopsimine auto all või muutused mootori hääles. Aga see on ka tõesti kõik. Minu autoalane kretinism algab sellega, et ma ei oska kapottigi avada. Õnneks pole elu mulle pakkunud olukordi, kus seda ka vaja oleks läinud. Auto on liikunud suuremate tõrgeteta ja kord, kui klaasipesu vedeliku lisada oli vaja, piisas vaid abitu näo tegemisest, kui lahke abistaja on vabatahtlikult appi sööstis.

Juba hommikul nentisin endamisi, et auto teeb kummalist häält. Ent ta sõitis ja pikemaks aruteluks polnud aega. Õhtul koju sõites oli tema käitumishinne lausa mitterahuldav. Rool oleks nagu mahvi kanepit tõmmanud: ta kiskus erinevatesse suundadesse, saatjaks ehmatav jorin ja rütmiline tagumine.

Järeldus tuli kähku: mootor hakkab väsima. Paarikümne aastane auto on ju inimvanusesse ümber arvutatult paras vanur. Läbi häda jõudsin siiski koduni sõita.

Kurtsin muret kodusele autotohtrile. Ta käis ringi ümber auto ja tuvastas, et auto tagumine rehv oli nii ribadeks sõidetud, et riie juba välja narmendas.

Ma olen näinud ja imestanud, miks mehed vahel rehve jalaga toksimas käivad. Nüüd ma tõesti enam ei arva, et nad pori või lund jalatsitelt maha koputamas käivad.

Lihtne õunakook

Eelnevale kulinaarsele postitusele lisaks saatis Laura ühe retsepti ja keelitas mind tegema kõike täpselt õiges järjekorras.
1. Võtke külmikust 10 muna, asetage 7 järelejäänut lauale ja tõmmake köögipõrand lapiga puhtaks.

2. Võtke kausike, koksake koor vastu kausikese serva katki, munakollased kallake kausikesse ja munavalged suuremasse kaussi.

3. Pühkige laualt munasisu. Nii, teil on nüüd kausikeses 5 munakollast.

4. Võtke mikser, asetage paika need traadist asjandused ja vahustage munakollased.

5. Proovige uuesti need traadist asjandused mikseri külge kinnitada, aga seekord vajutage nad tugevamini pesadesse.

6. Vahustage.

7. Peske nägu, kael, käed ja selg, raputage munakollane kõrvadest välja. Teil on nüüd kausikeses 2 vahustatud munakollast, just õige kogus.

8. Katke köögimööbel mingi riidega ja kinnitage kleeplindiga ajalehed seintele ja lakke.
9. Võtke jahu.
10. Kallake 200g jahu mõõdutopsi ja puistake see kausikesse. Ülejäänud 800 g pühkige laualt ettevaatlikult pakki tagasi.
11. Vaadake uuesti üle, kas ajalehed on hästi lakke ja seintele kinnitatud ja hakake tainast mikserdama.
12. Peske jahutolm duši all maha.
13. Asetage käeulatusse jood, plaastrid ja side.
14. Võtke 4 õuna ja terav nuga, koorige õunad, puhastage pöial joodiga ja siduge haav sidemega kinni.

15. Tükeldage õunad väikesteks kuubikuteks ja pidage meeles, et koogile
on vaja 2 õuna ja ära võib süüa ainult pooled. Puhastage joodiga osutav- ja keskmine sõrm, neile saate plaastri peale panna.

16. Korjake munavalgest välja kõik kooretükid, ja vahustage see kõvaks vahuks ja puistake 100 g… ah teil juba suhkur sees ja pool kilo! Olete meisterkokkaja, taipasite, et 100 g on ikka väga vähe. Peske külmkapp puhtaks, kuivades ei saa seda munasuhkurt enam maha.
17. Kallake tainakaussi järelejäänud 1 õuna tükid ja munavalge suhkur, segage ettevaatlikult, te olete selleks juba väga väsinud, et veel midagi pesta.
18. Kallake kausisisu küpsetuspannile ja asetage praeahju. Tunni aja pärast kui kook pole pruunistunud, lülitage ka praeahi küpsetusrežiimile.
20. Kui kõrbelõhn teid üles ajab, ärge tormake tuletõrjesse helistama, aitab ka akende ja praeahju avamine.
Peale võetud kohustuse täitmist ja läbielatu rahustamiseks on teil täielik õigus minna poodi ostma torti ja midagi kangemat. 🙂

Kulinaarselt

Täna tõdesin õudusega, et lilla jakk näeb seljas tunduvalt parem välja, kui  nööbid eest lahti jätta. Antud fakt paneb siiralt muretsema, sest õige peagi on oodata rahvuslikku söömisorgiat.

On üldteada, et  jõulude ja aastavahetuse pidusöökidel võib endale ülesöömise ja -joomisega kergesti liiga teha. Eelolev püha nihutab ilmselt valdaval osal inimestel kaaluseierit mõne pügala võrra edasi. Jõuludest on kujunenud lausa riiklik õgimisrituaal, sest pühadelaual on kõikvõimalikud hõrgutised, mida perenaise oskused ja näpud välja oskavad võluda või mida kaubanduse meetritepikkused letid pakkuda suudavad.  Meiegi pere pole ses suhtes mingi erand. Jõuluöö uni on tänu ülesöömisele reeglina heitlik ja rahutu. Aga selle tunde talletamiseks on aasta liiga pikk ning mälu liiga lühike…

Olen kirjutanud, et mu ema on andekas inimene. Lisaks sellele, et ta jätkuvalt koob, heegeldab, pilutab, tikib ja õmbleb, on ta alati olnud meisterlik kokk. Tal on erakordne oskus teha praktiliselt eimillestki  või väga vähesest midagi maitsvat. Küllap on toidu õnnestumise üheks eelduseks ka võime protsessi nautida.  

Võib- olla nautis ta minu lapsepõlves söögitegemist sedavõrd, et ei soovinud kedagi end segama. Kuid millegipärast arvan, et ta hoidis mind pliidi juurest eemale, kuna kartis gaasipliidiga seotud ohtusid. Igatahes asendus aeg, mil ma söögitegemisest huvitatud olin, sujuvalt ajaga, mil pliidi taga viimine enam veetlev ei tundnud. Korraga ärkas ka ema murelik meel – tütar peab ju kunagi pere toitma – ning ta otsustas intensiivselt hakata mu kulinaarseid võimeid arendama. Ent ma teatasin talle selle peale suuremeelselt, et mu pere saab erinevatest purgisuppidestki kõhu täis.

Tartus õppides sai kiirest selgeks, et rentaablimaks majandamiseks pean siiski hakkama ühika köögis toimetama. Praetud kartulid ja muu tühi- tähi õnnestus esimesel korral. Esimene suurem katsumus tekkis mannapudruga. Et mis see siis nii väga ära pole!? Piim potti keema, manna sisse, pisut segada, maitsestada ja valmis ta ongi.

Ma tõesti ei mäleta, kas pott koos pudruga läks kõige kaduva teed või õnnestus mul see tahke kitt, mis oleks pidanud olema mannapuder, potist siiski mingil moel välja raiuda. Ka esimesed pannkoogid maandusid suhteliselt pehmelt prügikasti.

Enese lohutuseks võin öelda, et ma polnud ühikaköögis ainus käpitu. Üks toanaaber, kes igal nädalavahetusel koju sõitis, pani oma toidukapi võtme vabaks kasutamiseks. Tema vanemad olid hirmus, et nende tütar suures linnas nälgib, kuhjanud kapi täis erinevaid hoidisepurke. Nii me siis ühe teise saarlasega lahkelt pakutud kapi sisu revideerides leidsimegi purgi rassolnikut. Sildilt polnud raske üles leida kasutusjuhend: vesi keema ja purgi sisu sinna sisse, veidi keeta ja voila´! – supp ongi valmis.

Taldrikut kattev vedelik lõhnas hästi. Aga seal sisalduv tahkis tekitas küsimusi: lahja leem ja liha, liha, liha… Aga kus on siis kartul, porgand, hapukurk ja muud supi osised? Esmaspäeval kuuldu tekitas pika piinliku vaikuse – purgis oli olnud sült!

Iseseisev elu tekitas toidutegemise vastu sügavama huvi. Minu retseptisoovidele vastas ema kärmelt ja parastavalt: “Armas laps! Teatan, et purgisupid maksavad järgmiselt: …” (Kirja lõpetades läks ta süda siiski haledaks, sest loend õpetussõnu ja retsepte oli lisatud.)

Aastad on mu köögikunsti lihvinud, karastanud ja arendanud. Ilmselt on selles kaudselt süüdi ka see, et sattusin abielludes suguvõssa, kes  piltlikult öeldes ilmselt köögis sigitatud ja üles kasvanud – nad kõik valmistavad toitu, aga välja tulevad isuäratavad road.  Enese alalhoiuinstinkt, väärikus  ja kartus saada häbistatud, panid mindki köögis tegutsema. Mingi ajaga õppisin vaevata keetma, küpsetama, smoorima ja praadima ning mõne aastaga olin kollektsioneeritud retsepte täis kirjutanud priske kaustiku.

Toidutegemise nautimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused: vajalikud toorained, raha nende ostmiseks, aeg ja tahtmine. Rahakott võib küll võimaldada osta delikatesside valmistamiseks vajalikke kalleid tooraineid, aga kohaliku kaupluse valik on pehmelt öeldes hõre: külmunud kanakoivad, kalapulgad, frikadellid, pelmeenid ja sealihakonservid. Hoolimata, et sarnasus välimuses ei võimalda kahelda oma ema tütreks olekut, ei ole ma õppinud peaaegu mittemillesti midagi tegema. Vahel, kui ka vahendeid on piisavalt, olen ma õhtuks sedavõrd väsinud, et ajamahukas kokkamine asendub ruttu ärategemisega. Mu mehe välimus ju kalorivaesuse üle ei kurda!

Söögitegemine on üldiselt suhteliselt tulutu tegevus: kui pere söönud ja nõud pestult kapis, ei meenuta miski nähtud vaeva.

Üldiselt pole ma ise sööjana pirtsakas. Õigustatult võib väita, et söömine ja magamine on vähesed tegevused, mida inimene suurema sunduseta teeb.

Pere nakkuslik kokkamisgeen pole siiski kadunud. Laura oli üsna väike, kui ta söögitegemisest vaimustuma hakkas. See läheb tal siiani loomingulise lusti ja lauluga.

Kuidas me kuusevargil käisime

Jätkame taas jõululainel!

Tööle ja tagasi liikudes ei pane ainult lauspime tähele külas väikese intervalliga paiknevaid jõulukuuski. Jõulutunde ja ilma teemal võib muidugi vaielda, aga värvilistes tuledes kuuski ja elektrivalgustuspostidele kinnitatud jõulutulesid eirata on võimatu.

Täna lausvihmas koju vantsides meenus mulle lustakas jõululugu kaugest minevikust.

See juhtus 1985. aasta 24. detsembril, veel sügaval nõuka- ajal, mil sõna jõulud olid lukustatud kümne luku ja riivi taha.

Kui taas Agu Sihvkat parafraseerida, siis kõiges oli süüdi kohalik rajooni ajaleht, mis hoiatas inimesi kuuski omavoliliselt raiumast ning teavitas, et edaspidi avaldatakse ajalehe veergudel häbiks kõigi kuusenäppajate nimed. Koolis tekitas loetu tormaka vastukaja: elame metsade süles, aga ühe kuusetühja pärast mine metsavahti tüütama!

Teise peasüüdlasena peab esile tooma Aili. Võib- olla oli käivitavaks jõuks loetud ajaleheartikkel või tekitas joodud tass kohvi temas sündsusetu mõtte, et käes on jõululaupäev. “Kuuseta jõululaupäev!” rõhutas ta. Tema kodus toodavat alati jõululaupäevaks kuusk tuppa. Seepärast tulevat minna kuuske otsima. Sellisele riivatule mõttele võis tulla vaid inimene, kes hoolimata keskkooli ja nõukogude ülikooli viljatust ajupesust polnud astunud ELKNÜ- liikmeks. Minu lapsepõlvekodus jõule ei tähistatud ja sellepärast ei osanud ma sest mõttest midagi arvata. Aga väikese õhtuse jalutuskäigu ja sellega kaasneva kuusekese vastu polnud mul midagi.

Tee oli pime, jäine ja libe, metsa jõudmine võttis terve igaviku. Sestap polnudki imestada, kui me esimesed vähegi kuuselikumad puud kirvega maha räbustasime ja tagasi kodu poole liuglema asusime.

Läbitud võis olla vaevalt kolmandik teest, kui metsateelt suurema sõiduki tuled paistma hakkasid. Esimene ehmatus oli vaid ehmatusepojuke järgneva suhtes. Sõiduk, mis osutus bussiks, peatus meieni jõudes ja ukse lükkas lahti pesueht vormis miilits.

Räägitakse, et surijal jookseb terve elu hetkega silme eest läbi. Väikse viivuga jõudsin ehedalt kujutleda, kuidas meid arreteeritakse ja rauduskäsi miilitsajaoskonda viiakse, kuidas suure mustas kastis, pealkirja all Nemad ongi kuusevargad! seisavad kahe õpetaja – s. t. Aili ja minu nimed, kuidas direktor resoluutselt teatab järgneval koolipäeval, et ta ei saa enam enda poolt juhatatavas koolis pidada võimalikuks lasta töötada inimesi, kellel puudub nõukogude inimesele ateistlik maailmavaade ja kõlbeline moraal. Väike osa minust tahtis lihtsalt kuuse maha visata ja elu eest jooksu panna. Ent kuna jooksmine võrdus libisemise ja liuglemisega, siis hetkeliseks uitmõtteks see jäigi.

Järgmine lause bussist võttis jalgadest viimasegi jõu: “Näe, need ju Karaski kooli õpetajad! Tulege peale! Kas teeme trahvi kohe ära?”  Aga liikumisvõimetud jalad ei halva õnneks mõtlemisvõimet. Olin valmis ülehelikiirusel pähe turgatanud mõtte: “Mu tulevane äi on kohalik metsavaht! Ma tunnen hästi siinset metsaülemat!” vormikandjaile ette paristama, aga selleks polnudki vajadust. Sõbralikud seadusevalvurid lõõpisid pisut ja viisid siis meid koos kuuskedega lausa koduukse ette.

Hiljem, palju hiljem, selgus, et üks neist oli meie ühise kolleegi vend.

Aga hoolimata rõõmsast lõpust käis kõht sel õhtul ja ööl paremini läbi, kui kaks kotti Figura kanget teed seda olnuks suutnud panna käima.

* Epiloogi asemel. Toavalguses selgus, et minu kuuseke oli lausa kahar kaunitar. Aili kuusk… Kui Aili selle nurka pani ja ära ehtis, siis polnud eriti esmapilgul märgatagi, et niigi hõredal kuusel üks külg päris oksteta oli.

Päkapikutrall

Täna seletasid lapsed koolis õhinal, mida kellelegi päkapikk hommikuks sussi sisse oli pannud. See pani mind endamisi tänulikult ohkama – meie pere päkapikutrall on permanentselt lõppenud. Vähemalt mõneks ajaks.

Päkapikud on vähem kui paarikümne viimase aasta hullus. Minu lapsepõlves päkapikud ei käinud. Pidin leppima isa hommikumantlis ja naabrionu häälega (kodus) või punases rüüs (koolis) näärivana külaskäiguga või tema kiirvisiidiga – siis oli pakk jäetud välisukse taha.  Ei mäleta täpselt, kes mu silmad näärivana tõelise olemuse suhtes avas; tõenäoliselt külvas kahtluseseemne ja osutuski äraandlikuks seesama isa topiline hommikumantel. Ent hoolimata esialgsest suurest pettumusest, jäid näärid üheks oodatuimaks pühaks pikkadeks aastateks.

Pärast vanemate lahutust ostis ema enne aastavahetust mõne vajaliku riideeseme või jalatsid ning lisas selgituseks, et sa suur tüdruk, saad aru küll, see on näärikingiks. Põnevust ja ootusärevust kompenseerisid klassi loosipakk ja näärikink pinginaabrilt või sõbralt: mõni armas salmik, pisike kaelaehe, päkapikukujuline lõhnaõli, uus sulepea või hea raamat; palju komme, piperkooke või mõned lõhnavad erkoranžid apelsinid või mandariinid.

Kui Sandra ja Laura paari- kolmeaastased olid, algas enne jõule agar päkapikutamine. Laste ootusärevus ja siiras rõõm on armas kõigile vanemaile, aga tagasi neid aegu küll väga ei igatse. Sest kohusetundlik päkapikk olla polnud just väga lihtne.

Tegelikult tekitas see heldimuse, kui igal õhtul kaks sussi – üks pisut suurem, teine pisem, aknalaual reas oma ootasid. Mingil hetkel tundus maiustuse panemine tolmustesse jalatsitesse nii ebasanitaarne, et päkapiku poolt toodava jaoks sai ostetud riidest õmmeldud mahukam panipaik.

Esmane mure oli päkapiku moonakoti sisu muretsemine. Koos lastega poodi minek ei tulnud kõne alla, sest väikesed tähelepanelikud silmapaarid märkasid täpselt, mida osteti ja palju osteti. Pääseteeks oli pikaks ajaks sussi tarbeks nänni ette osta, ikka paarikaupa: kaks pulgakommi, kaks šokolaadi, kaks üllatusmuna, kaks nätsupakki, kaks šokolaadimedalit… ja see siis oskuslikult kodus ära peita. Parematel päevadel olid päkapikud eriti helded, tuues juuksepandlad, muinasjuturaamatud või lausa tamagotchid.

Haruharva juhtus, et päkapikul polnud sussi sisse midagi panna. Selle mure lahendamiseks tuli minna lihtsamat teed: torkasime andamiks pisut raha. Aga kummaline küll, hoolimata sellest, et antud summa eest oleks mitu pulgakommi või šokolaadi saanud, polnud see tüdrukute jaoks ometi see.

Päkapikutamise kõige suurem probleem oli asjade sussi sisse panemise ajastamine. See, kui lapsed voodis ja vaikus majas oli, ei tähendanud, et nad magasid. Päris mitmel korral osutus magamise nohin reetlikuks; olin vaevalt aknalauani jõudnud hiilida, kui mõni peanupp padjalt tõusis. Üks võimalus oli ka hommikune ristiretk, aga ka sellele ei saanud alati kindel olla. Päkapiku ootamine kutsus tüdrukuis esile linnuune. Vahel juhtus, et ärevad sammud jooksid, et enne varasemaks sätitud äratuskella helinat kaevata: päkapikk polegi käinud.

Ma ei teagi, millal nemad targaks said või kes keda rohkem tüssas. Igatahes mängisime seda lõbusat päkapikumängu veel pikki aastaid. Küllap avastasid tüdrukud nii mõnegi päkapiku varakambri, kuid ometi suutsid nad hommikuti nii tõetruult üllatunud olla. Mingil hetkel nad kolisid oma rippsussid köögiaknale ümber, nentides, et nii on päkapikul lihtsam…

Ja ometi suutis Velvo päkapiku Sandrale esimese advendi hommikuks kohale meelitada. 🙂