Hiljuti nähtud saates küsis saatejuht noorelt naiselt, kas too peab end rikkaks või vaeseks. “Kuidas võtta,” vastas naine, “vaesus on mõtteviisi mentaliteet.” Olen vastajaga igati nõus. Kuidas mõõta vaesust? Kas vaesust mõõta absoluutsel tasemel, kui inimesel puudub elamispind, töö ja elementaarne toit või suhtelisel tasemel, kui auto pole viimaste aastate mudel, kodu pole eurotasemel remonditud ja palgast piisab vaid järgmise palgapäevani?
Mis on üldse rikkus? Rikkust defineerida on raske, sest mida üks peab rikkuseks, peab teine mõtetuks kogumiseks. Rikkus on inimese peas ja ei kuskil mujal.
Samuti on mõiste vaesus mitmetahuline probleem. Tihti kastitatakse inimesi vaesteks ja rikasteks. Eriti mustvalge on see lahterdamine maal, kus kõik üksteist tunnevad. Väikeses kogukonnas on vaesed need, kel kodu räämas ja lapsed kasimata, tatised ja räpased. Selle määratluse järgi on nimene, kes teenib normaalselt, aga joob oma raha maha, reeglina kaaskonna silmis vaene. Väiksemat sissetulekut inimene, kes püüab oma sissetulekuga rentaablilt hakkama saada, on külakogukonna silmis rikas. Ta saab ju hakkama.
Robert T. Kiyosaki kirjutab oma raamatus “Rikas isa, vaene isa”, et kui tahate rikkaks saada, siis soetage elu kestel varasid, kui tahate vaene olla, siis soetage kohustusi. Nii et rohkem mammonat teeb siis ikkagi elu rikkamaks?
Mingil eluetapil jõuab osa inimesi arusaamiseni, et eluks on vaja üsna vähe asju: peavarju, voodit, kuhu ööks pikali heita, kappi, kuhu oma asjad mahutada, pisut toitu, mõned riided… Ja kuigi on teada, et rikkam pole see, kel surres on rohkem asju ja vara, kohtab igapäevases elus nii palju inetuid tülisid, mis põhinevad mammonal ja rahal.
Mu tutvusringkonnas on inimene, kes kogu oma maise vara napi tunniga kaotas. Irooniline oli see, et ta maksis pikka aega edasi liisitud asjade eest, mis tal tulekahjus hävisid. Pärast seda hindas ta oma suhtumise materiaalsusesse kapitaalselt ümber.
Ma tean inimesi, kes hoiavad oma väheseid asju pappkastides, kuid on läbi sõitnud suure osa maailmast. Nende muljeid ja kogetut tuli ei hävita. Nad peavad end rikasteks.
Meie sõbrad Airi ja Uno väitsid, et nad pole end iial nii rikastena tundnud, kui Egiptusest naastes. Nad nägid ja veendusid, mis on tõeline vaesus.
Üks inimene peab rikkuseks suurt ja üksmeelset pere, häid sõpru, tarkust ja kogetud emotsioone. Teisele on tähtis pangakontol leiduv suur summa, luksuslik elamu ja kõik võimalikud raha eest saadavad hüved.
Alles siis, kui mõni armas inimene on lõplikult lahkunud või tervis päästmatult korrast ära, saad aru, et on asju, mida rikkuse ja rahaga ei korva. Tõde on see, et õnnetunnet ei saa ainult materiaalse rikkusega siduda.
Kas keegi üldse teab, kui palju peab varandust olema, et õnnelik olla?
Karukell, kurvameelsuse rohi 