Ood pesumasinale

Kui telekas ühel päeval väsib, on võimalus vaikust nautida või seina tagant kostvate hääle järgi naabrite elu üle otsustada. Kui pliit või külmik streigivad, jääb võimalus kuiva pajuki toel ellu jääda. Aga kui pesumasin protestima hakkab… Esialgu ei tundu asi just katastroofiline. Ammuks see oli, kui käsitsi kogu pesu pestud sai või algeline Riga kolmandiku pesupesemise protseduuridest tegi. Niisiis – pesupulbrine märg pesu masinast välja ja… Esimene tõrge tekib loputamisel. Vannitoa kraanikauss osutub liiga väikeseks ja dušinurgas koogutamine paneb selja kiiresti ja valusalt tulitama. Aga nõuka- ajal sündinud naistele pole virisemine moeks! Märgade palakate väänamine teeb käed hellaks ja tulitavaks. Mõni hetk hiljem toob esimese tagasilöögi: vaikne tilk- tilk sageneb ning peagi siriseb vesi ühtlase nirena pesurestil rippuvalt pesult mustapesukastile ja põrandale. Mu abivalmis abikaasa otsustab oma käte jõudu demonstreerida ning tõukab mind sündmuskohalt kerge nükkega eemale: “No mis see siis ikka nii väga ära ei ole?!”  Pesu rändab taas dušinurga alusele, et seal mehelikku rammu tundes kuivemaks saada, ja sealt taas restile kuivama. Aga rõõm on taas ennatlik. Veidi pikema aja pärast tilgub vesi taas raskusjõu mõjul allapoole. Meie pere tugevam pool peab tunnistama, et pesumasina tsentrifugaaljõud on tema omast siiski tugevam. Põrandaplaatide vuugikohad on varsti nagu väikesed jõed.

 

Järgmisel päeval toimub pesumasina sundekskursioon Põlvasse, kus tal üks elutähtis organ – pump – välja vahetatakse. Rahakott tühjeneb 700 krooni võrra.

Ent vannitoa põrand jääb tänu sellele operatsioonile õnneks kuivaks ja selg/ käed säästetuks.

Laske sisse…

Selle aasta sügis on olnud kompensatsiooniks vihmasele ja jahedale suvele soe ja päikseline.

Tulin täna töölt ja esimest korda tajusin hilissügisest kargust. November on suhteliselt tühi kuu: loodus on korraga otsekui alasti ja valitsev värvikirevus on asendunud nukra ning üksluise pastelsusega.

Aga lastele on november lustlik kuu. Kooliprogrammid ei lase vanu rahvakombeid jätkuvalt unustada ja kuni puberteediea saabumiseni kasutatakse seda võimalust uskumatult agaralt.

Tarvitseb vaid õhtuhämarusel saabuda, kui esimeste külaliste tulekut märgib välisukse jõuline kuritarvitamine. Palju, väga palju valjuhäälset sosistamist koridoris ja algabki mitmehäälne mardi- või kadrilaul, mida ilmestab mitmetooniline kopsimine uksele. Lasen sandikestel pisut laulda ja avan siis ukse. Esialgne bravuur kaob ja ilmed on pisut ehmunud. Ega midagi, aitame siis pisut teid! “Tulge ometi sisse!” Üks osa sanditajatest otsustab salamisi tuppa piilumise peale, et viisakas oleks välisjalatsitest loobuda, teised tatsavad kohe edasi. Jälle tükk tühja vaikust ja sõnatut seismist. “Kust te siis tulete?” See mõjub ilmselt julgustavalt: “Ee… Kaugelt!” Otsustan veel uurida: “Ilmselt Mardi- või Kadrimaalt?” “Jaa, just sealt.” Jälle kohmetu vaikust. “Mida te teha ka oskate?” ärgitan taas. Nüüd on julgus tagasi: “Me laulame!” Ja nüüd kostuba ukse tagant tuttav sisselaskmiselaul. “Mis te veel teha oskate?” haaran taas ohjad enda kätte. “Ee…, me tantsime ka!”  Tantsimine seisneb tavaliselt “Kes aias” mängul ringis kõndimisel või hoogsamal hüplemisel “Hiir hüppas, kass kargas” laulu saatel. Aga mina olen kiuslik: “Mis te veel teete?”  “Me küsime mõistatusi!” vastavad kauged külalised ilmselgelt pisut tüdinult. Kodus on emad ilmselt sandid soojalt sisse pakkinud, sooja toa, ärevuse ja karglemise kooslus paneb külalised higistama. Mõistatused on lihtsad, aga viisakusest vastan mõnele neist valesti. “Lipp- lipi peal, lapp- lapi peal, ilma nõela pistmata?” küsitakse. Minu pakkumisele hernehirmutis, kihistatakse varjamatult nagu tahaks öelda: ise õpetaja, aga ei tea! Mis teid ikka kiusata. “Mardid tahaksid vist teele moona kaasa?” See lause teeb näod taas naeruseks. Ega keegi otsesõnu ütle, et selleks ju tegelikult kogu see komet. Hüva! Olen alati enne mardi- või kadripäeva end vajaliku proviandiga varustanud. Kommid kotti ja minekule! Tahaks veel nöökida, et kus teil see säästuka kilekott pärit? – on´s ka teil seal säästupoode?, aga hoian suu siiski lukus. Kiire operatsioon lapp- põrand pole veel lõppenud, kui uus laulmine ja kopsimine ukse tagant kostub. Edasi toimub väikeste variatsioonidega kogu eelnev trall.

Kui viis- kuus seltskonda on tulnud- laulnud- tantsinud- mõistatusi esitanud- ande saanud, paneb mu teinepool ette uks lukustada. Korraks tekibki kiusatus lõpetada vaese põranda nühkimine ja maanduda rahulikult teleka ees diivanil, aga südametunnistus ei luba. Üheteiskümnendat sõpruskonna laulu ukse taga kuuldes haarab mind ahastus – kommivarud on otsas. Pakun arglikult raha, sest kui on juba säästuka kott, küllap on ka poes võimalus ise meelepärast moona valida. Aga raha tekitab, vaat, et suuremat elevustki kui kommid. “Me tuleme järgmisel aastal jälle!” lubavad mu külalised suuremeelselt.

Vähem kui nädala pärast on nad ilmselt kohal.