Inglise versus ühendriikide krimkad

Viimasel ajal olen leidnud ühe muheda seriaali – “Südameasi” (Heartbeat), mis on liigitatud küll draamasarjade alla, kuid mida väga hästi võiks ka kriminaalsarjaks pidada. Sündmused toimuvad umbes poole sajandi taguses Yorkshire’i maakonna külakeses. Hea huumor ja värvikad tegelaskujud teevad filmi nauditavaks. Minu sümpaatia kuulub pisut juhmile, kuid ülimalt heasüdamlikule Davidile ja ettevõtlikule, ent süüdimatule Vernonile.

Üldiselt on meie telekanaleis päris lai valik krimisarju, valdavalt siiski inglise ja USA päritolu toodangut. Ent kahe riigi filmid erinevad üksteisest üsna suuresti.

Ameerika filmides (“CSI: New York”, “CSI: Kriminalistid”, “Kurjuse kannul”, “Jälgi jätmata”, “Kondid” jt) on üle mõistuse arukail CSI kriminalistidel kasutusel viimasel peal tehnika; nad suudavad leida juuksekarva või poolpõlenud paberitüki, mille põhjal tuvastatakse kurjamid 100 %- lise kindlusega.  Ja isegi, kui midagi ei leita ja happy end tundub ilmvõimatu, saab lugu lahenduse. Neis seriaalides on kindel seaduspära -naisnäitlejad on nagu missid: noored, saledad, kaunite juuste, kauni naha, veatute valgete hammastega kaunitarid. Ei ühtki keskpärast või inetut, pisut täidlast või hoidku taevas! lausa paksu uurijat või detektiivi.

Briti sarjades (“Südameasi”, “Hercule Poirot”,  “Midsomeri mõrvad”, “Miss Marple”, “Peamine kahtlusalune”, “Surnud ärkavad” jt) on inimesed argisemad: kehalt sageli ebaproportsionaalsed, vanaldasemad, rõugearmilised, kilanevad, kottis silmaalustega,  ekslikud oma pahede ja veidrustega, kuid karismaatilised ning aga selle eest usutavamad. Veel üks erinevus ei torka kohe silma – briti sarjades on ümbrus idüllilisem ja looduslähedasem.

Selle nädalala pühapäeval alustatakse minu rõõmuks taas “Midsomeri mõrvade” näitamist, kus sümpaatne inspektor Barnaby koos oma truu abilise Ben Jones´iga roosipõõsaste ja ehtinglaslikult pügatud muruplatside vahel luusib ja toime pandud mõrvalugusid lahendab.

Ja nende tegutsemist ilmestab meilegi tuttav haraka kädin…

Lumepidu

Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut hoiatas juba eelmisel nädalal, et laupäeva õhtul jõuab Eestisse lumetorm, mis jätkub ka pühapäeval ja esmaspäeval. Aga, et asi nii hulluks läheb ning nii palju segadust külvab, seda uskusid vähesed. Nüüd on ta möllanud ja tuure kogunud juba teist päeva, ent raugemise märke praeguseks pole.

Ega tali taeva jää! Väljas on tõeline lumetrall! Seda uhket etendust võiks juba kohalikuks põhjamaiseks purgaaks kutsuda, sest nii kui vähegi lagedama kohale jõuad, on suu ja silmad lund täis ja väljanägemine nagu hetke pärast kui ehtsal eskimol.

Lumesahk askeldas majade vahel teid lumevangist vabastades ja lahti lükates juba varahommikul enne nelja, aga umbes poole tunni pärast oli pilt sama trööstitu – tuisk keerutas lume vilka järjekindlusega teedele, muutes need läbistamatuteks. Teedel valitseb tõeline kaos.

Koolis olid ilmaoludest põhjustatud kaod selgelt tuntavad: lapsed mahtusid kahe söögivahetunni asemel ühte vahetundi sööma. Liiklus oli lihtsalt sedavõrd häiritud. Aga kohalikke põngerjaid ähvardav tuisk ja torm ei sega. Nii kui koolikott kodus nurka visatud saab, rühivad ja rassivad nad  väljas nagu polaaruurijad kokkulükatud lumest onne ja kindluseid ehitades ega tunne tuisust suuremat meelehärmi.

Tuul on voolinud lumest veidraid lumeskulpuure ja -kujusid, kohati ulatuvad lumevaalud meetri- pooleteistkümneni. Aga seda kaunist talveidülli on mõistlik siiski aknast vaadata. Kui sedagi, sest tuisk on ka aknad suuresti kinni matnud.

Tegelikult on üldteada tõde, et pole olemas halba ilma, vaid ebasobivad riided.

Mõtteviisi mentaliteet

Hiljuti nähtud saates küsis saatejuht noorelt naiselt, kas too peab end rikkaks või vaeseks. “Kuidas võtta,” vastas naine, “vaesus on mõtteviisi mentaliteet.”  Olen vastajaga igati nõus. Kuidas mõõta vaesust? Kas vaesust mõõta absoluutsel tasemel, kui inimesel puudub elamispind, töö ja elementaarne toit või suhtelisel tasemel, kui auto pole viimaste aastate mudel, kodu pole eurotasemel remonditud ja palgast piisab vaid järgmise palgapäevani?

Mis on üldse rikkus? Rikkust defineerida on raske, sest mida üks peab rikkuseks, peab teine mõtetuks kogumiseks. Rikkus on inimese peas ja ei kuskil mujal.

Samuti on mõiste vaesus mitmetahuline probleem. Tihti kastitatakse inimesi vaesteks ja rikasteks. Eriti mustvalge on see lahterdamine maal, kus kõik üksteist tunnevad. Väikeses kogukonnas on vaesed need, kel kodu räämas ja lapsed kasimata, tatised ja räpased. Selle määratluse järgi on nimene, kes teenib normaalselt, aga joob oma raha maha, reeglina kaaskonna silmis vaene. Väiksemat sissetulekut inimene, kes püüab oma sissetulekuga rentaablilt hakkama saada, on külakogukonna silmis rikas. Ta saab ju hakkama.

Robert T. Kiyosaki kirjutab oma raamatus “Rikas isa, vaene isa”, et kui tahate rikkaks saada, siis soetage elu kestel varasid, kui tahate vaene olla, siis soetage kohustusi. Nii et rohkem mammonat teeb siis ikkagi elu rikkamaks?

Mingil eluetapil jõuab osa inimesi arusaamiseni, et eluks on vaja üsna vähe asju: peavarju, voodit, kuhu ööks pikali heita, kappi, kuhu oma asjad mahutada, pisut toitu, mõned riided… Ja kuigi on teada, et rikkam pole see, kel surres on rohkem asju ja vara, kohtab igapäevases elus nii palju inetuid tülisid, mis põhinevad mammonal ja rahal.

Mu tutvusringkonnas on inimene, kes kogu oma maise vara napi tunniga kaotas. Irooniline oli see, et ta maksis pikka aega edasi liisitud asjade eest, mis tal tulekahjus hävisid. Pärast seda hindas ta oma suhtumise materiaalsusesse kapitaalselt ümber.

Ma tean inimesi, kes hoiavad oma väheseid asju pappkastides, kuid on läbi sõitnud suure osa maailmast. Nende muljeid ja kogetut tuli ei hävita. Nad peavad end rikasteks.

Meie sõbrad Airi ja Uno väitsid, et nad pole end iial nii rikastena tundnud, kui Egiptusest naastes. Nad nägid ja veendusid, mis on tõeline vaesus.

Üks inimene peab rikkuseks suurt ja üksmeelset pere, häid sõpru, tarkust ja kogetud emotsioone. Teisele on tähtis pangakontol leiduv suur summa, luksuslik elamu ja kõik võimalikud raha eest saadavad hüved.  

Alles siis, kui mõni armas inimene on lõplikult lahkunud või tervis päästmatult korrast ära, saad aru, et on asju, mida rikkuse ja rahaga ei korva. Tõde on see, et õnnetunnet ei saa ainult materiaalse rikkusega siduda.

Kas keegi üldse teab, kui palju peab varandust olema, et õnnelik olla?

Tere, talv!

Ilmaennustus rääkis seekord sulatõtt – vägev tuisk ongi kohal! On väga vahva istuda soojas toas ja vaadata, kuidas tuuleulg tihedat lumeloori keerutab. Tekib tunne, et kogu paari aasta sadamata lumi tahab korraga kompensatsiooniks maha sadada. Lumevalgus on nii valev ja harjumatu, et paneb silmi kissitama. Lumetuisk muudab nähtavuse lausa olematuks. Kogu aken on kaetud õrnade lumekübemetega.

Tuli meelde, kuidas päris palju aastaid tagasi, kui sügisene esimene tihe lumesadu maa valgeks oli muutnud, Sandra oma pisikeste paljaste jalakestega tatsates hommikul magamistuppa tormas ja ühe hingetõmbega hüüdis: “Emme, issi! Lumi on maas! Vaja kuusk tuppa tuua, varsti tuleb jõuluvana!”

Täna tekkis esimest korda selline ärev- pühalik jõulutunne. Tahaks küünla süüdata, mõne paaniflöödi jõuluplaadi mängima panna ja kuuma hõõgveini limpsida.

Ma pole kunagi suutnud määratleda, millal kaubanduses- meedias tõelisele jõulumöllule stardipauk antakse. Sel aastal juhtusin nägema, kuidas 12. novembril pakiti Põlva kaubamajas välja esimesi jõuluehteid; esimene minu poolt tuvastatud jõulureklaam ilmus teleekraanile 18. novembril.

Kaugel see jõul siis ikka on – napilt neli nädalat ja käes ta ongi! *-)

Ahhaa!

Pärastlõunal helises mu mobiil. Number oli võõras nagu ka helistaja.

Teiselpool tutvustas end hääle järele määratledes noorepoolne mees x firmast, kes pakkus televiisorile lahkelt digitaliseerimisvõimalust. Tänasin teda pakkumise eest ja nentisin, et meie perel on juba selline. “Ahhaa,” hüüdis ta võidurõõmsalt, “aga järsku on teil mõni tuttav, kes endale sellist soetada tahaks?” Kahtlesin ja jagasin oma kahtlusi ka helistajaga. “Ahaa!” hüüatas ta seepeale jälle. “Aga kas te teate, et kui veenate üht tuttavat meie kliendiks hakkama, siis on teil meie teenus kaks kuud maksuvaba?” Selgitasin värbajale, et olen vilets veenja. “Ahhaa!” ei raugenud helistaja ind. “Aga kas teate, et kuue tuttava soovitamise korral on teil lausa aasta maksuvaba?”  Tänasin teda veelkord info eest ja kinnitasin, et soodustus ei pane mind siiski mitte põrmugi tegutsema. Ma ei eksinudki väga, kui lõpetuseks kõlas hüvastijätuks optimistlik: “Ahhaa! Aga kui te ümber mõtlete, siis minu number on teil ju telefonis!” 

“Ahaa!” oleksin ma tahtnud väga hüvastijätuks vastu hüüda. “Sul on kas meeleheitlik hirm tööd kaotada või makstakse sulle selle töö eest pagana hästi!” 😉

Ravi ja rohud

Olgu öeldud, et vaevlen suhteliselt harva peavalu käes. Ent täna on mul lõunast saadik pea valutanud. Mitte selline õrn tuikamine, vaid selline päris korralik tagumine.

Ma olen vist kirjutanud, et ma olen väga vilets tabletisööja. Ei julge väita, et ma oleksin kunagi väljakirjutatud rohud lõpuni söönud. Mul lihtsalt läheb meelest väljakirjutatud tablett võtta või tunnen ma ilma selletagi end piisavalt hästi. Ma tean väga hästi, et antibiootikumide tarvitamisel on see lausa vastutustundetu, aga see pole muutnud mu harjumusi.

Nii ei sirutanud ma tänagi kätt tabletikarbi järele, vaid kannatsin näriv- tampivat valu järjekindlat.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et peaaegu paar aastat tagasi kirjutas arst mulle päris tõsisel näidustusel välja ravimi. Ostsin selle välja nagu korralik patsient. Muidu nii tuulepäine mina otsustas lugeda erandkorras seekord ka kummalise liitnimega rohu infolehte. Ja see lugemine ei teinud mind õnnelikuks!

Pikal peenikesel paberil sisalduv teave oli enam kui hirmuäratav. Kogu muu info hulgas seisis rohu manustamisega seotud võimalike kõrvaltoimete nimekiri. Mind oleks võinud tabada: kuse- suguelundite häired, menstruaaltsükli häired (ebaregulaarsed verejooksud, suurenenud või vähenenu vereeritus), emakakaela sekreedi muutused, emakakaela pindmised haavandid, pikenenud anovulatoorne seisund; rinnanäärme häired: piimavool rindadest, piimanäärme valu, rindade valulikkus; kesknärvisüsteemi häired: krambihood, depressioon, uimasus, nõrkus, peavalu, unetus, närvilisus, peavalu; seedetrakti häired: kõhukinnisus, kõhulahtisus, suukuivus, maksafunktsiooni häired, kollatõbi, iiveldus, oksendamine; ainevahetus- ja toitumishäired: adrenergilisest toimest tingitud häired (nt vähene kätevärin, öösiti krambid jalgades), kortikoidsest toimest tingitud häired (nt Cushingi sündroom ehk kuunägu), vähenenud glükoositaluvus, suhkrutõvest tingitud silmkae, suhkrutõve ägenemine ja glükosuuria (suhkrukusesus); südame- veresoonkonnahäired: aju- ja südamelihaseinfarkt, südamepuudulikkus, vererõhu tõus, südamepekslemine, kopsuarteri trombemboolia, silma võrkkesta tromboos, trombemboolilised häired, tromboflebiit; naha ja nahaaluskoe kahjustused: akne, karvade väljalangemine, liigne karvakasv, sügelus, lööve, nõgestõbi: vere- ja lünfisüsteemi häired: valgete vereliblede ja trombotsüütide arvu tõus; allergilised nähud: ülitundlikkusreaktsioonid (nt anafülaksia ja anafülaktoidsed reaktsioonid, angioödeem); muud kõrvalnähud: isu muutused, turse/ vedelikupeetus, hüperkaltseemia, ebamugavustunne, palavik, kehakaalumuutused.

Seisin dilemma ees – valida mõnede ebameeldivate polüüpide teke või rappuda kollase näoga, kuunäoliselt ja karvutult võimalike krampide, infarkti või millegi veel hullema käes.  Mille vastu end ravida?

Selle peale tahaks hüüda: tule taevas appi!

Muidugi seisab see ravim mu rohusahtlis ja ootab oma pakendil märgitud parim enne aja lõppemist (september 2009).

Brothers in Arms

Öölugemine

Oma igapäevatöös puutuvad õpetajad kokku süveneva probleemiga –  õpilased on kaugenenud raamatute lugemisest. Ei ole aega ja on palju muud, millega vaba aega täita. Televisiooni ja arvuti kaudu saadakse informatsiooni ning elamust kätte lihtsamini ja kiiremini kui raamatust. Ilukirjanduse lugemise vähenemise põhjused võivad olla mitmesugused: lastekirjandus maksab palju, lugemine ei ole enam populaarne, enam tähelepanu on võitnud arvuti ning teler, muud visuaalset, silmadega vastuvõetavat infot on ümberringi väga palju.

 Selleks, et virgutada lastes lugemishuvi ja äratada armastust raamatute vastu, korraldasime meie kooli algklasside õpetajatega Jüri kooli õpetajate eeskujul lastele öölugemise.

Reeglina on reede oodatud päev, lapsed tunnevad rõõmu koolinädala lõppemisest ja nädalavahetuse vastsest algusest. Sel reedel oli teistmoodi. Kella viiest algas koolimaja poole voorimine. Paljudel lastel oli isa- ema pampude vedamisel abiks.

Esmalt saime tuttavaks Tartus elava lastekirjanik Siiri Laidlaga. Ta on kirjutanud esimesele kooliastmele lugemiseks palju südamlikke ja põnevaid raamatuid: “Sandra kevad ja suvi”, “Apteegitont Aavi”, “Taadu”, “Armas hunt”, “Raamatukogunõid Rosaalie” jt. Kirjanikul oli kaasas vana kohver, kust vahvad kaltsu- ja käpiknukud välja pugesid, kõik Siiri Laidla enda meisterdatud. Kõigil tegelastel oli rääkida oma lugu, mis oli nii või teisiti seotud kirjaniku raamatutega.

Pärast õhtusööki said lapsed kahelt suurelt ekraanilt vaadata kirjandu ainetel vändatud lastefilme. Kirjandusteemaline viktoriin pakkus rohkesti nuputamist. Öödiskol said kõik viimasegi energia välja hüpata. Aga enne keskööd olid lapsed oma klassiruumides – algas tõeline öölugemine. See kestis seni, kui ka viimase lugeja silmad lahti püsisid. Kui uskusin, et kõik magavad, läksin tuld kustutama. Ja oh imet!- tegelikult ei maganud keegi. Nüüd hakkasid kostuma hirmu- ja õuduslood. Ei oskag öelda, mis kell võis olla, kui me ükskord magama jäime.

Hommikul pärast pannkookide söömist hakkas koolimaja tühjenema. “Millal me jälle loeme?” hüüdsid lapsed hüvastijätuks.

Ood pesumasinale

Kui telekas ühel päeval väsib, on võimalus vaikust nautida või seina tagant kostvate hääle järgi naabrite elu üle otsustada. Kui pliit või külmik streigivad, jääb võimalus kuiva pajuki toel ellu jääda. Aga kui pesumasin protestima hakkab… Esialgu ei tundu asi just katastroofiline. Ammuks see oli, kui käsitsi kogu pesu pestud sai või algeline Riga kolmandiku pesupesemise protseduuridest tegi. Niisiis – pesupulbrine märg pesu masinast välja ja… Esimene tõrge tekib loputamisel. Vannitoa kraanikauss osutub liiga väikeseks ja dušinurgas koogutamine paneb selja kiiresti ja valusalt tulitama. Aga nõuka- ajal sündinud naistele pole virisemine moeks! Märgade palakate väänamine teeb käed hellaks ja tulitavaks. Mõni hetk hiljem toob esimese tagasilöögi: vaikne tilk- tilk sageneb ning peagi siriseb vesi ühtlase nirena pesurestil rippuvalt pesult mustapesukastile ja põrandale. Mu abivalmis abikaasa otsustab oma käte jõudu demonstreerida ning tõukab mind sündmuskohalt kerge nükkega eemale: “No mis see siis ikka nii väga ära ei ole?!”  Pesu rändab taas dušinurga alusele, et seal mehelikku rammu tundes kuivemaks saada, ja sealt taas restile kuivama. Aga rõõm on taas ennatlik. Veidi pikema aja pärast tilgub vesi taas raskusjõu mõjul allapoole. Meie pere tugevam pool peab tunnistama, et pesumasina tsentrifugaaljõud on tema omast siiski tugevam. Põrandaplaatide vuugikohad on varsti nagu väikesed jõed.

 

Järgmisel päeval toimub pesumasina sundekskursioon Põlvasse, kus tal üks elutähtis organ – pump – välja vahetatakse. Rahakott tühjeneb 700 krooni võrra.

Ent vannitoa põrand jääb tänu sellele operatsioonile õnneks kuivaks ja selg/ käed säästetuks.

Laske sisse…

Selle aasta sügis on olnud kompensatsiooniks vihmasele ja jahedale suvele soe ja päikseline.

Tulin täna töölt ja esimest korda tajusin hilissügisest kargust. November on suhteliselt tühi kuu: loodus on korraga otsekui alasti ja valitsev värvikirevus on asendunud nukra ning üksluise pastelsusega.

Aga lastele on november lustlik kuu. Kooliprogrammid ei lase vanu rahvakombeid jätkuvalt unustada ja kuni puberteediea saabumiseni kasutatakse seda võimalust uskumatult agaralt.

Tarvitseb vaid õhtuhämarusel saabuda, kui esimeste külaliste tulekut märgib välisukse jõuline kuritarvitamine. Palju, väga palju valjuhäälset sosistamist koridoris ja algabki mitmehäälne mardi- või kadrilaul, mida ilmestab mitmetooniline kopsimine uksele. Lasen sandikestel pisut laulda ja avan siis ukse. Esialgne bravuur kaob ja ilmed on pisut ehmunud. Ega midagi, aitame siis pisut teid! “Tulge ometi sisse!” Üks osa sanditajatest otsustab salamisi tuppa piilumise peale, et viisakas oleks välisjalatsitest loobuda, teised tatsavad kohe edasi. Jälle tükk tühja vaikust ja sõnatut seismist. “Kust te siis tulete?” See mõjub ilmselt julgustavalt: “Ee… Kaugelt!” Otsustan veel uurida: “Ilmselt Mardi- või Kadrimaalt?” “Jaa, just sealt.” Jälle kohmetu vaikust. “Mida te teha ka oskate?” ärgitan taas. Nüüd on julgus tagasi: “Me laulame!” Ja nüüd kostuba ukse tagant tuttav sisselaskmiselaul. “Mis te veel teha oskate?” haaran taas ohjad enda kätte. “Ee…, me tantsime ka!”  Tantsimine seisneb tavaliselt “Kes aias” mängul ringis kõndimisel või hoogsamal hüplemisel “Hiir hüppas, kass kargas” laulu saatel. Aga mina olen kiuslik: “Mis te veel teete?”  “Me küsime mõistatusi!” vastavad kauged külalised ilmselgelt pisut tüdinult. Kodus on emad ilmselt sandid soojalt sisse pakkinud, sooja toa, ärevuse ja karglemise kooslus paneb külalised higistama. Mõistatused on lihtsad, aga viisakusest vastan mõnele neist valesti. “Lipp- lipi peal, lapp- lapi peal, ilma nõela pistmata?” küsitakse. Minu pakkumisele hernehirmutis, kihistatakse varjamatult nagu tahaks öelda: ise õpetaja, aga ei tea! Mis teid ikka kiusata. “Mardid tahaksid vist teele moona kaasa?” See lause teeb näod taas naeruseks. Ega keegi otsesõnu ütle, et selleks ju tegelikult kogu see komet. Hüva! Olen alati enne mardi- või kadripäeva end vajaliku proviandiga varustanud. Kommid kotti ja minekule! Tahaks veel nöökida, et kus teil see säästuka kilekott pärit? – on´s ka teil seal säästupoode?, aga hoian suu siiski lukus. Kiire operatsioon lapp- põrand pole veel lõppenud, kui uus laulmine ja kopsimine ukse tagant kostub. Edasi toimub väikeste variatsioonidega kogu eelnev trall.

Kui viis- kuus seltskonda on tulnud- laulnud- tantsinud- mõistatusi esitanud- ande saanud, paneb mu teinepool ette uks lukustada. Korraks tekibki kiusatus lõpetada vaese põranda nühkimine ja maanduda rahulikult teleka ees diivanil, aga südametunnistus ei luba. Üheteiskümnendat sõpruskonna laulu ukse taga kuuldes haarab mind ahastus – kommivarud on otsas. Pakun arglikult raha, sest kui on juba säästuka kott, küllap on ka poes võimalus ise meelepärast moona valida. Aga raha tekitab, vaat, et suuremat elevustki kui kommid. “Me tuleme järgmisel aastal jälle!” lubavad mu külalised suuremeelselt.

Vähem kui nädala pärast on nad ilmselt kohal.