Iga päevaga läheb hommikune ärkamine järjest pimedamaks. Kui varasügisel ja kevadel võib kellaaega ennustada enam- vähem pimeduse ja valguse suhet hinnates, siis praegu ärkamise esmapilk spikerdamiseks võimalust ei anna. Pimeduses ärkamises on unerähmane unistus: järsku on mõned tunnid veel magamiseks jäänud…
Oktoobri lõpul keeratakse kella ja unimütsidele langeb sülle magus tunnike tudimist. Loomulikult on alguses bioloogiline kell ja rütm häiritud, kuid eks inimene harjub olukorramuutustega kiiresti. Aega ei tule juurde, aga keha seda ei tea ja püüab vanal ajal ärgata. Aga selle kellakeeramise rõõmu devalveerib õpetajate jaoks kahjuks sügisene koolivaheaeg. Selle nädala jooksul harjub organism uue talvise ajaga ja rõõm oodatud kauem magamise lisatunnist kaob.
Võin lahjemat sorti mürki võtta, et olen esmaspäeval sama unine kui kõigil eelmistel tööpäevadel.
Karukell, kurvameelsuse rohi 