Kindlasti on igal inimesel vähemalt kord elus tunne, et ta on teatud konkreetset hetke juba enne läbi elanud: olnud samas paigas või olukorras, vahel isegi teadnud, mis lause vestluses järgneb. Olen lugenud, et teadlased ei pea seda nähtust illusiooniks, vaid mälu toimimise hälbeks.
Eile Riias valdas mind korraga selline deja vu tunne. Tee- ehituse tõttu seiklesime kõrvaltänavail ja korraga tundsin väga selgelt, et ma tean seda tänavat, neid hoolikalt raamitletud muruplatse, hillitsetud maju, isegi antiikse maiguga messingist ukselingid olid detailselt tuttavad. Ilma katustele vaatamata teadsin ma täpselt, et seal on “Mary Poppins´ist” tuttavad admiral Boom´i tuulelipud ja ennäe! – seal nad reas olidki.
Sisemas oli kummaline veendumus, et ma olen kõndinud seda teed korduvalt ning isegi sel tänavas ühes neist majades elanud. See tunne tekitas veidra kõhedaks võtva rahutuse, otsekui polnuks see mälestus õnnelikemate killast.
Tegelikult on enam kui kindel, et sel tänaval ei ole ma kunagi olnud, ma isegi ei oska analoogilist paika meenutada.
Kus ma selle mälupildi endale küll salvestanud olen? Või eksisteerib reinkarnatsioon tõesti?
Karukell, kurvameelsuse rohi 