Täna öösel ärkasin mitu korda üles. Akna taga valitses sügav öö, läks päris tükk aega, enne kui aru sain, mis mu und oli häirinud. Aken oli ülevalt lahti ja äratajateks olid üle meie maja lendavate metshanede erk häälitsemine. Päris mitu parve. Ei mäleta aastat, mil ma nii palju rändlindude parvede lahkumist oleksin märganud. Ehk olen jõudmas linnuunega vanainimeste ridadesse?
Lapsepõlves oli üheks mu lemmikraamatuks Selma Lagerlöfi “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”. Seal juhtis haneparve enam kui 100- aastane emahani Akka Kebnekajselt, arukas ja tark lind.
Inimestel on millegipärast väljend rumal nagu hani. Ma olen suurepärane desorienteeruja: üks metsas sooritatud täispööre ja juba on suunataju lõplikult kadunud. Nii et kuidagi ei saa rumalaks pidada lindu, kes eksimatult tabab ära aja, mil on õige aeg lõunasse lendama hakata ning täpselt lendamistrajektoori teab. Mikk Sarv on kirjutanud, et looduslähedase eluviisiga saamid peavad hane puhtaimaiks, kauneimaiks ning Jumalale lähimaks linnuks. Hani on valguse, tarkuse ja Päikese võrdkujuks nii meie pärimuskultuuris kui üle maailma. Arvatakse, et sõna “lind” ongi algselt tähendanud hane.
Sügis on olnud erakordselt soe ja päikseline. Peenardel õitsevad ikka veel astrid ja krüsanteemid. Maja ees kasvavad vahtrad on alasti, vaid pärnapuu hoiab kangekaelselt oma rohelist lehekuube. Vanarahvas ütleb, et haned lähvad, hallad maas või siis haned lähvad, halvad ilmad.
Kas nüüd on siis sügise jahedamat poolt oodata? Loen juba päevi, et pisut üle kahe kuu pärast Egiptimaa poole lendama hakata, nii oleks vaja selle suve kasinat d- vitamiinidoosi kompenseerida.
Karukell, kurvameelsuse rohi 