Ma ei ole hea inimestetundja või vähemalt kulub mul inimese täielikuks kompamiseks keskmisest rohkem aega. Aastaid tagasi tööle asudes tundus üks kolleeg kurja ja järsuna. Irooniline, aga hakkasin hiljem tast väga lugu pidama ja meist said hoolimata suurest vanusevahest omamoodi sõbradki. Teine eakas kolleeg tekitas esmakohtumisel nõutuse – miks on nii sõbralik, aval ja siiras inimene elus üksikuks jäänud. Aeg tõestas, et ega ta nii sõbralik ja siiras olnudki. Kaugel sellest, ta oskas üsna õel ja vastik olla. Aga selle äratundmine võttis päris pikalt aega.
Inimesed pole varustatud ettevaatusele manitsevate siltidega. Ja issanda loomaaed on teatavasti väga lai. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsetes juttudes” on muinasjutt “Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi- põlves üles kasvas”. Seal tuli soome sorts noorele kuningale appi näitama pruudikanditaatide tõelist olemust. Ta piserdas kõigile neidistele paar tilka nõiaviina. Üürikese aja pärast polnud kellegil enam inimese kuju; tütarlapsed olid muutunud metsalisteks ja koduelajateks: madudeks, huntideks, karudeks, kärnkonnadeks, sigadeks, kassideks, kullideks ja muudeks kurjalindudeks. Nende elajate keskel aga kasvas üks roosipuu. Kuningas ütles: “Nüüd oleme igaühe sisu näinud ja ma ei lase ennast hiilgavast koorest petta!”
Ma usun, et paljudes kollektiivides on inimesi, kes tunnevad haiglast soovi susida ja tülisid korraldada. Need inimesed, suurepärased intrigandid ja manipulaatorid, on tavaliselt üsna karismaatilised olemusega, kollektiivi sunnitud (ja kardetud) arvamusliidrid. Sellised inimesed, kes oma eesmärkide saavutamiseks naljalt vahendeid ei vali. Psühholoogide sõnul on paljud neist rasked isiksused, kelle silmis on alati ja igal pool ning kõikides ebamugavustes süüdi kindlasti teda ümbritsevad inimesed. Nende edasiviivaks jõuks on kadedus, kahtlustamine ja kahjurõõm. Nad kahtlustavad ümbritsevaid erinevates pattudes, omistavad jutustajaile meelevaldse hääletooni, näoilme ja tõlgenduse ning hindavad maailma läbi oma prillide. Võõra probleemi kuulamise katkestavad nad alati ühe põhjendusega: “Ah, see pole midagi, aga mul…” Kurb on see, et tihti paistavad nad esmapilgul kenade inimestena. Läheb palju aega, enne kui lõpuks adutakse, kes on tegelik pahatahtlik niiditõmbaja ja intriigipunuja. Teatraalses keeles väljendades mängib see inimene elulavastuses inimestele osavalt rollid kätte, samas ise end eesriiete taha peites. Reeglina pole sellisel inimesel ühtki tõelist sõpra, sest ta ei halasta oma manipulatsioonides ka neile. Sõbrad on neile koerakesed, kes mingi põhjuse ajel valitud ohvri peale klähvima tormavad ning hiljem tasahilju tänuks pisut patsutatud saavad.
Usun, et ükski laps ei sünni siia maailma kurjana. Kui pisutki süüvida, selgub, et sellistel inimestel on palju komplekse, mis on suuresti pärit lapsepõlvest.
Karukell, kurvameelsuse rohi 