“Ülearune” laps

Juba paar päeva otsitakse üksinda tühermaale jäetud lapse vanemaid.

Kas laps võib ülearuseks osutuda?

Ehkki maailma üks globaalseim probleem on ülerahvastumine, on eestlasi siiski ahastamapanevalt vähe. On üsna selge, et eestlaste väljasuremine on paari- kolme sajandi küsimus. Tõenäoliselt.

Ma ei tea, millisel kaalutlusel üks või teine laps Eestimaale sündinud on: on see planeeritud ja oodatud suursündmus, õnnetu rasestumine ja sunnitud sünnitamine või poliitika a´la nii on ju kombeks. Inimene kuulub loomariigi hulka ja järglaste saamine on looduse poolt ette nähtud loomulik elu osa.

Aeg-ajalt ilmub ajalehes lugusid, mis juhivad tähelepanu ükskõiksusele hoolitsemata laste (nn tänavalaste) saatuse suhtes. Aga kas probleem on vaid neis lastes, kes väliselt hooldamata ja hoolitsemata on? Hoolitsus hõlmab hoolt inimese teatud füüsiliste vajaduste, kaitsuse, läheduse ja väikesegi tunnustuse eest. Eestis sünnib tuhandeid soovimatuid lapsi, kes kasvavad üles kui mitte kodutundeta, siis vähemalt armastuse ja hoolimiseta. Kui paljudeist neist saavad ühiskonnale soovimatud inimesed?

Tean peresid, kus laps on ülearune – mida vähem ta jalus tolkneb ja silma all siiberdab, seda parem. Need lapsed jooksevad ka koerailmaga pilkase pimeduseni väljas ning neid ei oota koju keegi. Lapsed visatakse kaelast ära nagu kasutud asjad või kassi- ja koerakutsikad. Nad võivad olla väliselt korralikult riides ja enamasti pole ka näljas, aga kasvavad üles armastuseta.

Aeg ajalt võib suurtes ostukeskustes näha väsimusest virisevaid lapsi ja vanemaid, kes neid jõhkralt sakutavad: Ole ometi vait, mis sa ometi vingud! Nii väga oleks tahtmine sekkuda, ent mida see muudaks? Laps saaks pärast veel topelt koosa kõrvalise kaastunde esilekutsumise ja vanemas süütunde tekitamise eest.

Olen päris kindel, et paljud sotsiopaatilised käitumismudelid, mis lastel tulevikus ilmnevad, on pärit lapsepõlve hoolimatusest ja jõhkrusest.

Aga mida siis teha ülearuste lastega? Käituda nii nagu Indias, kus valitsus kavatseb (seal küll tüdrukute tapmise vähendamiseks) kõikjale riigis paigutada hälle, kuhu saab jätta soovimatud lapsi? Või siis nagu Jaapani Kumamoto linna haigla, kes käis välja «kurepesa» idee – luugi, kuhu last mitte tahtvad emad saavad oma järeltulija jätta?