Täna juhtus müstiline lugu: telefon, mis pidi helisema 6.20, ei helisenud. Lihtsalt sisemine bioloogiline kell ütles ühel hetkel, et magatud on kuidagi liiga pikalt. Silmi lahti lüües sain sedamaid aru, et asi on väga viltu – väljas oli ärkamiseks arutult valge. Kell näitas 7.33!
Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii kapitaalselt sisse magasin. Ma võiksin võtta lahjemat sorti mürki, et sel sajandil seda küll juhtunud ei ole.
Asi poleks nii hull olnud, kui poleks olnud korrapidamise nädalat.
Edasiste sündmuste käik tõestas, et võiksin vabalt sõjaväkke minna. Muidu nii uimerdav- unine ärkamine asendus ebaloomuliku kiirusega. Kui ma muidu võiksin sukapükste jalgatõmbamise aegluses lõdvalt Guinessi rekordi püstitada, siis täna tõestasin, et samahästi võiks ka jalgasikutamise rekord minu olla. Kolme minutiga olid riided seljas, hambad pestud ning ma vurasin autoga tuhatnelja kooli poole. Kohv jäi loomulikult joomata, aga adrenaliin oli niigi laes.
Koolimajas polnud keegi isegi märganud mu Okasroosikese und.
Nüüd tekib küsimus: kuidas ma suudan hommikuti tund aega maha löperdada?
Karukell, kurvameelsuse rohi 