Aet kirjutas, et vestles Skype´is ühe tuttava mehega, kes elab Eestist väljas, kuid vaenab Eestit koguni niipalju, et on keelanud oma vanemail õnnetusjuhtumi korral end isegi kodumaale matma. Eestlased olevat kõik sellised nagu tegelased Andrus Kiviräha mustemais tekstides.
Ma ei tunne kirjutajat ega tea, millisesse kliimavöötmesse ta on elama asunud, aga loetu pani pead sügama ja sügavamalt arutlema elu võimalikkuse üle Eestis.
Eks me kõik kiru aeg- ajalt siinset ilma: kleepuvat pori, sügisest rõskust, masendust tekitavat pimedust ja nirusid sajuseid ilmasid. Hiljuti käisin Karulas Ähijärve ääres kursusel, kus koolitaja tuli välja lustliku mõttega jagada igasse kuuse kolm päeva lisaks ja kaotada pikk ja pime november kalendrist välja. Aga vihata kogu Eestit?
Ma ei oska oma patriootilisust 10- palli skaalal hinnata. Ma olen uhke kui eestlased vallutavad mõne kõrge mäetipu või esinevad olümpiamängudel hästi. Ka Vormel- 1 sõitudel hoian ma pöialt soomlaste au ja uhkusele Kimi Räikkonenile, sest ehkki masti tõuseb vale lipp, kõlab selle heiskamisel meie hümn. Muidugi on mul paha ja piinlik, kui eestlased on mujal maailmas mõne sigadusega hakkama saanud. Ma olen olnud vahel väga vihane mõne inimese tegude või sõnade peale; olen näinud inetuid tülisid, kus õelus, väiklus ja vaen on hävitanud kõik inimlikkuse. Aga samas on mu parimad sõbrad ja mõttekaaslased eestlased. Ja pealegi olen ma kindel, et oma mustad lambad on kõigil rahvustel.
Sageli küll kirutakse meie põhjamaist aeglust ja pidevat nukrameelsust. Lugesin, et eestlastel on õnnehormooni – seratoniini kliima tõttu oluliselt vähem kui lõunamaalastel. Nii et pidev inimpõlvede vältel kestev muretsemine söögipoolise ja ellujäämise pärast on kujundanud meie praeguse genofondi. Ent samas olen kindel, et ülekeev temperament ja manjana- mentaliteet pole mulle sugugi omased.
Leidsin ka graafiku sõltuvusest õnne ja kliima vahel.
Olen Eesti peaaegu risti- põiki läbi käinud ning olnud tihti lummatud ühe või teise paiga hingematvast ja hunnitust ilust: päikeseloojang Sääre tirbi tipus, varasügisene päikseline hommik Meenikunno rabas, paks lumevaip Lõuna- Eesti kuplilisel maastikul või unine pärastlõuna Saaremaa ämblikuvõrgulisel kadakaväljal… Muidugi on ilu vaataja silmades.
Ja ehkki see suvi oli kolm kuud viletsat suusailma, on sügis olnud soe, suhteliselt kuiv ja kaunilt oma värvides küütlev. Väljas kollase vahtra all tekib pruudi tunne, kellele värvilisi litreid (loe: vahtralehti) järele loobitakse. Imetore on kahlata jalgadega kirevas sahisevas lehevaibas. Elus on hetki, mille nimel tasub elada.
See kõlab küll väga pateetiliselt, aga ma armastan oma väikest Eestist kogu tema mahlas.
Karukell, kurvameelsuse rohi 