Varastatud rõõm

Iga päevaga läheb hommikune ärkamine järjest pimedamaks. Kui varasügisel ja kevadel võib kellaaega ennustada enam- vähem pimeduse ja valguse suhet hinnates, siis praegu ärkamise esmapilk spikerdamiseks võimalust ei anna. Pimeduses ärkamises on unerähmane unistus: järsku on mõned tunnid veel magamiseks jäänud…

Oktoobri lõpul keeratakse kella ja unimütsidele langeb sülle magus tunnike tudimist. Loomulikult on alguses bioloogiline kell ja rütm häiritud, kuid eks inimene harjub olukorramuutustega kiiresti. Aega ei tule juurde, aga keha seda ei tea ja püüab vanal ajal ärgata. Aga selle kellakeeramise rõõmu devalveerib õpetajate jaoks kahjuks sügisene koolivaheaeg. Selle nädala jooksul harjub organism uue talvise ajaga ja rõõm oodatud kauem magamise lisatunnist kaob.

Võin lahjemat sorti mürki võtta, et olen esmaspäeval sama unine kui kõigil eelmistel tööpäevadel.

Déja vu

Kindlasti on igal inimesel vähemalt kord elus tunne, et ta on teatud konkreetset hetke juba enne läbi elanud: olnud samas paigas või olukorras, vahel isegi teadnud, mis lause vestluses järgneb. Olen lugenud, et teadlased ei pea seda nähtust illusiooniks, vaid mälu toimimise hälbeks.

Eile Riias valdas mind korraga selline deja vu tunne. Tee- ehituse tõttu seiklesime kõrvaltänavail ja korraga tundsin väga selgelt, et ma tean seda tänavat, neid hoolikalt raamitletud muruplatse, hillitsetud maju, isegi antiikse maiguga messingist ukselingid olid detailselt tuttavad. Ilma katustele vaatamata teadsin ma täpselt, et seal on “Mary Poppins´ist” tuttavad admiral Boom´i tuulelipud ja ennäe! – seal nad reas olidki.

Sisemas oli kummaline veendumus, et ma olen kõndinud seda teed korduvalt ning isegi sel tänavas ühes neist majades elanud. See tunne tekitas veidra kõhedaks võtva rahutuse, otsekui polnuks see mälestus õnnelikemate killast.

Tegelikult on enam kui kindel, et sel tänaval ei ole ma kunagi olnud, ma isegi ei oska analoogilist paika meenutada.

Kus ma selle mälupildi endale küll salvestanud olen? Või eksisteerib reinkarnatsioon tõesti?

What Flavour Am I?

Tegin taas ühe testi, milles sai teada, milline maitse/ aroom olen.               

Cor blimey, I taste like Tea. I am a subtle flavour, quiet and polite, gentle, almost  ambient. My presence in crowds will often go unnoticed. Best not to spill me on your clothes though, I can leave a nasty stain.  

 

I am Vanilla Flavoured. I am one of the most popular flavours in the world. Subtle and smooth, I go reasonably with anyone, and rarely do anything to offend. I can be expected to be blending in in society.

***

Täna jälgisin viimaseid visasid sügisesi lehti, mis puudel tuules abitult lipendasid ning kummaline metafoor tuli kummitama. Inimesed ongi nagu puulehed: sünnivad, kasvavad – kui kellegi kuri käsi või torm neid ennatlikult puult ei räsi; sügisel muudavad värvi, muutuvad kahkjateks nagu vanainimesed, et siis sügise saabudes tuulega lõpuks pidetult lennelda. Üksikud visamad peavad puus vastu mitu ajutist lund, muutuvad inetult pruuniks ja elutuks enne, kui lõplikult alla annavad ja maapinnale jõuavad. Et muutuda bakterite toimel varem või hiljem lihtsalt inetuks jäägiks ehk kõduks.

Ma olen piisavalt kaua maailmas elanud mõistmaks, et surm on alati lõplik. Aga iga kord, kui mõni tuttav või teada inimene äkki sureb, tõrgub mõistus mingid hetked seda ikkagi tunnistamast. Kuidas saab, et inimene, kes elas ja oli, unistas ja tegi tööd, rõõmustas ja kurvastas, on lõplikult läinud?

Surmaga puutusin kokku juba varases lapsepõlves. Mida adub viieaastane, kui talle öeldakse, et ta vanaema on surnud? Ehkki vanaema oli armas inimene ja ema kordas, et ta ei tule enam kunagi tagasi, ei mõistnud ma, et see on lõplik lahkumine ja matus on viimane hüvastijätt. Ma ei suutnud hoolimata jutust seda tajuda täiskasvanute prisma läbi. Mul oli pigem kahju oma kurvast nutvast emast ja tõsisest isast kui inimesest, kes kirstus lebas ja mõneti mu vanaema moodi oli.

Lõplikkuse mõistmine tuli palju hiljem, aga mitte lähedaste inimeste vaid lihtlabase krantsi kaotamise kaudu. Kui koerake, kes veel eelmisel päeval oli karelnud, jooksnud, mänginud ja mu käsi lakkunud, elutult, külma ja kangena lebab, siis tekib mõistmine, et surm ei ole rahvastepalli mänguelu kaotamine, vaid sootuks tõsisem asi.

Tartus õppides nägin surma sootuks teist tahku – ühikas poos üks end mõned aastat noorem koolivend üles. See nagu tõestas, et surm ei ole alati seotud kõrge ea või haigustega, vaid võib olla ka vabatahtlik minek.

Mingis vanuses muutub surm elu loomulikuks osaks. See pole kalestumine, sest ahastamine ja piiritu kurbusetunne kaotatud inimeste pärast jäävad. Aga on mõistmine, et inimelu on habras ja haavatav ning teatud seisundist tagasipöördumist pole. Ka mitte kogu maailma rikkuse eest.

Reedel kuulsin uudist Urmas Oti surmast.

Mulle on alati Ott saatejuhi ja intervjueerijana meeldinud. Pidasin variserlikeks inimesi, kes teda pidevalt kritiseerisid, aga iga tema saadet ometi kiivalt jälgisid. Andunud fänn mu kohta öelda kõlab lamedalt, aga ega paremat väljendit vist inimesele, kes tema iga viimase kui saate ajal teleka taha aheldatud oli, ole. Tema mõnetine ülbus, isepäisus ja arrogants tegidki saated nauditavaks.  

Nüüd ilmub hordide kaupa artikleid, kus teda ülistatakse taevani.

Sellega seoses tabasin end jälle imestamast: miks kuuleme me inimeste kohta lakkamatut kiidulaulu siis, kui neid enam pole? Vahel unustatakse nendesamade inimeste sünnipäevad, isegi nende olemasolu. Ent matustel on üks pärg teisest uhkem ja kallim, peielaua ülistuskõnede võhivõõras kuulaja võiks arvata, et lahkunu oli maale laskunud ingel…

Võib- olla kestaks mõnigi inimene kauem, kui tema tunnustamist väärivaid tegusi ja pühendumist märgataks, kui häid sõnu ei loetaks nagu tunnustatud valuutat.

Haned lähevad…

Täna öösel ärkasin mitu korda üles. Akna taga valitses sügav öö, läks päris tükk aega, enne kui aru sain, mis mu und oli häirinud. Aken oli ülevalt lahti ja äratajateks olid üle meie maja lendavate metshanede erk häälitsemine. Päris mitu parve. Ei mäleta aastat, mil ma nii palju rändlindude parvede lahkumist oleksin märganud. Ehk olen jõudmas linnuunega vanainimeste ridadesse?

Lapsepõlves oli üheks mu lemmikraamatuks Selma Lagerlöfi “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”. Seal juhtis haneparve enam kui 100- aastane emahani Akka Kebnekajselt, arukas ja tark lind.

Inimestel on millegipärast väljend rumal nagu hani. Ma olen suurepärane desorienteeruja: üks metsas sooritatud täispööre ja juba on suunataju lõplikult kadunud. Nii et kuidagi ei saa rumalaks pidada lindu, kes eksimatult tabab ära aja, mil on õige aeg lõunasse lendama hakata ning täpselt lendamistrajektoori teab. Mikk Sarv on kirjutanud, et looduslähedase eluviisiga saamid peavad hane puhtaimaiks, kauneimaiks ning Jumalale lähimaks linnuks. Hani on valguse, tarkuse ja Päikese võrdkujuks nii meie pärimuskultuuris kui üle maailma. Arvatakse, et sõna “lind” ongi algselt tähendanud hane.

Sügis on olnud erakordselt soe ja päikseline. Peenardel õitsevad ikka veel astrid ja krüsanteemid. Maja ees kasvavad vahtrad on alasti, vaid pärnapuu hoiab kangekaelselt oma rohelist lehekuube. Vanarahvas ütleb, et haned lähvad, hallad maas või siis haned lähvad, halvad ilmad.

Kas nüüd on siis sügise jahedamat poolt oodata? Loen juba päevi, et pisut üle kahe kuu pärast Egiptimaa poole lendama hakata, nii oleks vaja selle suve kasinat d- vitamiinidoosi kompenseerida.

Ettevaatust, eemale hoida!

Ma ei ole hea inimestetundja või vähemalt kulub mul inimese täielikuks kompamiseks keskmisest rohkem aega. Aastaid tagasi tööle asudes tundus üks kolleeg kurja ja järsuna. Irooniline, aga hakkasin hiljem tast väga lugu pidama ja meist said hoolimata suurest vanusevahest omamoodi sõbradki. Teine eakas kolleeg tekitas esmakohtumisel nõutuse – miks on nii sõbralik, aval ja siiras inimene elus üksikuks jäänud. Aeg tõestas, et ega ta nii sõbralik ja siiras olnudki. Kaugel sellest, ta oskas üsna õel ja vastik olla. Aga selle äratundmine võttis päris pikalt aega.

Inimesed pole varustatud ettevaatusele manitsevate siltidega. Ja issanda loomaaed on teatavasti väga lai. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsetes juttudes” on muinasjutt “Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi- põlves üles kasvas”. Seal tuli soome sorts noorele kuningale appi näitama pruudikanditaatide tõelist olemust. Ta piserdas kõigile neidistele paar tilka nõiaviina. Üürikese aja pärast polnud kellegil enam inimese kuju; tütarlapsed olid muutunud metsalisteks ja koduelajateks: madudeks, huntideks, karudeks, kärnkonnadeks, sigadeks, kassideks, kullideks ja muudeks kurjalindudeks. Nende elajate keskel aga kasvas üks roosipuu. Kuningas ütles: “Nüüd oleme igaühe sisu näinud ja ma ei lase ennast hiilgavast koorest petta!”

 

Ma usun, et paljudes kollektiivides on inimesi, kes tunnevad haiglast soovi susida ja tülisid korraldada.  Need inimesed, suurepärased intrigandid ja manipulaatorid, on tavaliselt üsna karismaatilised olemusega, kollektiivi sunnitud (ja kardetud) arvamusliidrid. Sellised inimesed, kes oma eesmärkide saavutamiseks naljalt vahendeid ei vali. Psühholoogide sõnul on paljud neist rasked isiksused, kelle silmis on alati ja igal pool ning kõikides ebamugavustes süüdi kindlasti teda ümbritsevad inimesed. Nende edasiviivaks jõuks on kadedus, kahtlustamine ja kahjurõõm. Nad kahtlustavad ümbritsevaid erinevates pattudes, omistavad jutustajaile meelevaldse hääletooni, näoilme ja tõlgenduse ning hindavad maailma läbi oma prillide. Võõra probleemi kuulamise katkestavad nad alati ühe põhjendusega: “Ah, see pole midagi, aga mul…” Kurb on see, et tihti paistavad nad esmapilgul kenade inimestena. Läheb palju aega, enne kui lõpuks adutakse, kes on tegelik pahatahtlik niiditõmbaja ja intriigipunuja. Teatraalses keeles väljendades mängib see inimene elulavastuses inimestele osavalt rollid kätte, samas ise end eesriiete taha peites. Reeglina pole sellisel inimesel ühtki tõelist sõpra, sest ta ei halasta oma manipulatsioonides ka neile. Sõbrad on neile koerakesed, kes mingi põhjuse ajel valitud ohvri peale klähvima tormavad ning hiljem tasahilju tänuks pisut patsutatud saavad.

Usun, et ükski laps ei sünni siia maailma kurjana. Kui pisutki süüvida, selgub, et sellistel inimestel on palju komplekse, mis on suuresti pärit lapsepõlvest.

Urr!

Kui pöörduks ka haukumise ja urisemise juurde tagasi?

Miks ma ei ole rikas?

“Äripäev” kirjutas käesoleva aasta augustis tulude ja kulude ebaproportsionaalsuse kohta järgmisi tähelepanekuid:

Sa elad laristavalt. Ostad näiteks liiga palju toitu ja viskad osa minema. Ostad riideid, mida kannad korra või paar või ei kanna üldse. Sa sõidad liiga tihti taksoga. Mingil määral nõus. Vahel juhtub tõesti, et toitu saab muretsetud liiga palju. Ostetud riided on reeglina vajalikud ja neid ma kannan. Samas sõitsin taksoga – tjah, ei mäletagi millal. Samas eks oma auto ole ka omamoodi takso. Jalgsi liikuda poleks paha.

Sa pead normaalseks, et palgapäevaks võibki raha otsas olla. Kui sa laenad enne palgapäeva, on kuri tõsiselt karjas. Ei ole nõus. Ei ole otsas ja ei ole laenanud ka.

Liisid põhjendamatult kallist autot, ostad järelmaksu või tarbimislaenuga asju, mille väärtus ajas langeb – näiteks olmeelektroonikat. Väite esimese poolega väga nõus. Audi neelab tõesti himuga ning liising on nagu veskikivi kaelas.

Kulutad nädalavahetustel koos sõpradega liiga palju raha, sest ei taha teistest maha jääda. On ohtlik, kui mingil hetkel lööd käega – mingu raha, palju läheb. Ei ole nõus. Nädalavahetused on reeglina perekesksed. Korda kuus Uno ja Airiga Spa- s ja pärast väljas söömas käia pole ju eriline laristamine või kuidas?

Sa viljeled mingit eksklusiivset hobi, mis küll rikastab elamustega, aga neelab ühtlasi palju raha. Ent kui kollektsioneerid midagi, ei lähe raha tuulde, sest kollektsioonide hind ajas ainult tõuseb. Ei ole nõus. Mis on eksklusiivne hobi? Plaate ja raamatuid ostan mõõdukalt.

Meestele: võib-olla pead armukest. (Kalambuuride kullafondist: kuidas teeb naine mehest miljonäri. See on lihtne, kui mees oli enne miljardär.) Ei ole nõus. Vähetõenäoline. Või peaks välja selgitama, kas mu mees peab armukest?

Seisa oma õiguste eest, aga mõtle siiski järele, kas asi väärib kohtusse andmist ja advokaatidele maksmist. Ja kui sa peaksid kohtus kaotama… Kohtuasju pole silmapiiril. Ehkki iial ei või ette teada.

Sa ei investeeri väärtpaberitesse, mis pikas perspektiivis aitab siiski vara kasvatada. Samal põhjusel ei investeerinud sa 1998-2000 Hansapanga aktsiatesse; või kui investeerisid, müüsid need enne ülevõtmispakkumist maha. Tõene. Pole mõtet vastu vaielda. Igasugused investeeringud puuduvad.

Sa ei investeerinud aastatel 2002-2005 kinnisvarasse. Investeerida oleks võinud ka varem, ent siis olid laenuintressid ebanormaalselt kõrged. Tõene (loe vastust eelmisele väitele).

Oled seadnud endale liiga kõrge elustiili. Sissetulekud küll katavad väljaminekuid, kuid sellega sa ei rikastu. Vali kraad madalam elustiil, ja raha hakkab iseenesest üle jääma. Mida tähendab madalam elustiil? Edaspidi hakkan ostma odavamat tualettpaberit. 🙂

“Ülearune” laps

Juba paar päeva otsitakse üksinda tühermaale jäetud lapse vanemaid.

Kas laps võib ülearuseks osutuda?

Ehkki maailma üks globaalseim probleem on ülerahvastumine, on eestlasi siiski ahastamapanevalt vähe. On üsna selge, et eestlaste väljasuremine on paari- kolme sajandi küsimus. Tõenäoliselt.

Ma ei tea, millisel kaalutlusel üks või teine laps Eestimaale sündinud on: on see planeeritud ja oodatud suursündmus, õnnetu rasestumine ja sunnitud sünnitamine või poliitika a´la nii on ju kombeks. Inimene kuulub loomariigi hulka ja järglaste saamine on looduse poolt ette nähtud loomulik elu osa.

Aeg-ajalt ilmub ajalehes lugusid, mis juhivad tähelepanu ükskõiksusele hoolitsemata laste (nn tänavalaste) saatuse suhtes. Aga kas probleem on vaid neis lastes, kes väliselt hooldamata ja hoolitsemata on? Hoolitsus hõlmab hoolt inimese teatud füüsiliste vajaduste, kaitsuse, läheduse ja väikesegi tunnustuse eest. Eestis sünnib tuhandeid soovimatuid lapsi, kes kasvavad üles kui mitte kodutundeta, siis vähemalt armastuse ja hoolimiseta. Kui paljudeist neist saavad ühiskonnale soovimatud inimesed?

Tean peresid, kus laps on ülearune – mida vähem ta jalus tolkneb ja silma all siiberdab, seda parem. Need lapsed jooksevad ka koerailmaga pilkase pimeduseni väljas ning neid ei oota koju keegi. Lapsed visatakse kaelast ära nagu kasutud asjad või kassi- ja koerakutsikad. Nad võivad olla väliselt korralikult riides ja enamasti pole ka näljas, aga kasvavad üles armastuseta.

Aeg ajalt võib suurtes ostukeskustes näha väsimusest virisevaid lapsi ja vanemaid, kes neid jõhkralt sakutavad: Ole ometi vait, mis sa ometi vingud! Nii väga oleks tahtmine sekkuda, ent mida see muudaks? Laps saaks pärast veel topelt koosa kõrvalise kaastunde esilekutsumise ja vanemas süütunde tekitamise eest.

Olen päris kindel, et paljud sotsiopaatilised käitumismudelid, mis lastel tulevikus ilmnevad, on pärit lapsepõlve hoolimatusest ja jõhkrusest.

Aga mida siis teha ülearuste lastega? Käituda nii nagu Indias, kus valitsus kavatseb (seal küll tüdrukute tapmise vähendamiseks) kõikjale riigis paigutada hälle, kuhu saab jätta soovimatud lapsi? Või siis nagu Jaapani Kumamoto linna haigla, kes käis välja «kurepesa» idee – luugi, kuhu last mitte tahtvad emad saavad oma järeltulija jätta?

Sleeping beauty?

Täna juhtus müstiline lugu: telefon, mis pidi helisema 6.20, ei helisenud. Lihtsalt sisemine bioloogiline kell ütles ühel hetkel, et magatud on kuidagi liiga pikalt. Silmi lahti lüües sain sedamaid aru, et asi on väga viltu – väljas oli ärkamiseks arutult valge. Kell näitas 7.33!

Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii kapitaalselt sisse magasin. Ma võiksin võtta lahjemat sorti mürki, et sel sajandil seda küll juhtunud ei ole.

Asi poleks nii hull olnud, kui poleks olnud korrapidamise nädalat.

Edasiste sündmuste käik tõestas, et võiksin vabalt sõjaväkke minna. Muidu nii uimerdav- unine ärkamine asendus ebaloomuliku kiirusega. Kui ma muidu võiksin sukapükste jalgatõmbamise aegluses lõdvalt Guinessi rekordi püstitada, siis täna tõestasin, et samahästi võiks ka jalgasikutamise rekord minu olla.  Kolme minutiga olid riided seljas, hambad pestud ning ma vurasin autoga tuhatnelja kooli poole. Kohv jäi loomulikult joomata, aga adrenaliin oli niigi laes.

Koolimajas polnud keegi isegi märganud mu Okasroosikese und.

Nüüd tekib küsimus: kuidas ma suudan hommikuti tund aega maha löperdada?