Inwardly

Millal inimene aru saab, et hingeline olukord on nii halb, et vaja oleks abi otsida? Mina ei saanudki. Lihtsalt ühel varakevadisel kohtumisel paar aastat tagasi küsis üks ametikaaslane, kas minuga on kõik korras. Ilmselt kumas talle mu vaevatud olekust midagi murelikuks tegevat.

Ei olnud korras, üldse ei olnud: juba päris pikemat aega ei tundnud ma peaaegu millestki rõõmu; silmad olid märjad igal väiksemalgi põhjusel; ööseti ärkasin keset ööd ja vähkresin olnud, olevate ja tulevate asjade üle muretsedes; hommikul enne tööleminekut oli süda paha ja halb olla. Reaalset põhjust nagu polnudki. Aga must masendus ja hiiliv kurvameelsus olid juba hommikul kohal.

Tagantjärele analüüsides võis põhjuseid olla mitmeid. Võis see olla pinge, mis kogunes varateismelist last kodust ära saata? Tema pärast kaugusest muretseda? Edasiõppimispinge? Magistriõppes kogesin kummalist sundi – mitte lihtsalt ained ära teha, vaid olla parim. Küllap lisas volüümi ka toonane hirm koondatud saada, osutuda korraga ülearuseks. Kui igapäevases elus püüad kõigi, ka nõmedalt vaenulike ja ilmselgelt manipuleerivate inimestega jääda sõbralikuks ja viisakaks, anda neile ikka ja üha uusi võimalusi, kuhjuvad korjunud pinged, settides ajapikku, moodustades hellakstegeva kesta.

Mingi hetkeimpulsi ajel panin tuttava soovitusel arsti juurde aja. Mõned hetked ooteruumis istumist veensid mind, et olen asjata vales kohas, kohaletulek tundus mõttetu. Olin jõudnud juba püsti tõusta, et minema hakata, kui valge kittel tuli mind sisse kutsuma. Väikese veenmise peale nõustusin hetkeks sisse minema. Hetkest sai tund.

Järele mõeldes oli see hea otsus.

Ma olen väga väike tabletisööja. Ma olen kuulekalt välja ostnud retseptirohud, neist tarbinud paari kolme… ja siis nad rohusahtlisse unustanud, et siis mingi perioodi järel säilivusaja lõppemisel jälle minema visata.

Ka seekord ostsin kirjutatud rohud välja. Hoovõtuks läks paar päeva. Ent juba teisel tabletipärastlõunal tundsin end kuidagi uuena. Iseäranis korralik mina  ronis töölt tulles seelikust välja ja puges seda korralikult puule panemata otse teki alla. Seelik libises sahh!  voodilt põrandale, aga see pani mind vaid ülemeelikult itsitama: ja kui on põrandal, mis siis?!

Järgmistel päevadel tundsin enese ümber kummalist rahulolu- udu. See hõljuv ja rõõmus olek kestis ja kestis… ja kestis… ega läinud üle ka siis, kui abistavad ovaalsed pillid otsa said.

Et kogutud enesetunnet hoidistada, muutsin mõtlemisviisi. Püüdsin leida positiivset suhtumist inimestesse, nende tegutsemiste ja toimetamiste motiividele.

Elus on võimalik istuda mitmesugustel eri suhtumisviisi mätastel. Võib olla paha siga, mitu viga positsioonil, võib mõtelda: igal inimesel on üks elu ja see, mida ta sellega ette võtab, on vaid tema enese asi. Ääremärkusega, et see ei kahjusta minu ja mu lähedaste kulgemist. Kogu tarkus on suhtumises.

Ma olen leidnud tasakaalu. Olen lakanud üritamast leida poolehoidu sealt, kust seda pole aastate jooksul tulnud. Lõpetanud mõttetute asjade üle halamise – virisevad inimesed väsitavad. Siin maailmas on vähe asju, mida pole võimalik mõista, tuleb vaid püüda. Olen andnud aega tulistel tunnetel ning sõnadel jahtuda. Tihti pole asjad nii halvad, kui esmapilgul tunduvad.

Nil novi sub sole.

Kodustatud suleline

Kirjutasin suve hakul, et meie rõdule ulatuvasse metsviinapuusse oli oma istumispaiga leidnud väike linnukene. Tema regulaarsetest visiitidest andsid tunnistust kiire seedimise tulemusel rõdupõrandale ja tooliseljale mahajäetud tüütud torujad hunnikud. Hallikate leitud sulgede põhjal oletasin, et tegemist on linavästrikuga. Aga täna veendusin, et olin eksinud.

Läksin rõdu põrandat pesema. Miski sundis mind korraga üles vaatama. Märkasin, et viinapuu kehtede vahel kössitas emane metsvint – silmad teraselt mind puurimas. Meie vahemaa oli napilt meeter. Pika silmapilgu silmitsesime üksteist, siis leidis ta, et ilmselt on targem jalga lasta (loe: ära lennata).

Otsisin Internetist metsvindi pilte ja veendusin, et olin arvanud õigesti. Sain teada ka, et metsvintide sügisene lahkumine algab augustis. Kauaks mul seda sõbralikku sulelist siis enam pole. Kas kohtume kevadel, kui kusagilt Lõuna – Euroopast tagasi tuled? Seniks pääsen rõdu rookimisest.

Sesoonsed lemmikud

Ehkki koolis püütakse järjekindlalt õpilastele sisendada, et kõik aastaajad on omamoodi head ja meie kliimas vajalikud, eelistavad inimesed erinevatel põhjustel just üht või teist aastaaega. Meile on omane parasvöötmele iseloomulik looduse aastaring, millest ei saa üle ega ümber füsioloogilises, sotsiaalses ega emotsionaalses plaanis.

Minu sesoonsed eelistused on vanusega mõnevõrra muutunud.

Lapsena armastasin ja ootasin väga kevadet. Kevad oli kaua mu lemmik aastaaeg. Ilmselt sellepärast, et olen kevadel sündinud – milline laps siis sünnipäeva ei ootaks!? Kevadised päevad, mil sai paksud vammused (paksud mantlid, sallid, mütsi, villased sokid- kindad ja karupüksid) kappi jätta ja õhema riidega hilisõhtuni väljas joosta, olid otsekui noorte varssade pääsemine koplisse. Esimesed sinililled, piibelehed, kullerkupud, nurmenukud ja võililled ootasid korjamist, jalgratas kuurist väljatoomist. Toominga ja sirelilõhn tekitasid mingi seletamatu ootusärevuse.

Teiseks aastaajaliseks eelistuseks oli sügis. Olin aktiivne laps, selline rahmeldis, mulle meeldis koolis käia ja suve lõpus sai kannatamatult loetud päevi kooli alguseni. Eriline rituaal oli algavaks kooliaastaks uute õpikute toomine. Tavaliselt lugesin ma juba esimesel õhtul kirjanduse, ajaloo ja mõned teisedki õpikud kaanest kaaneni läbi. Teine oodatud käik oli raamatupoodi. Sealt sai tagasi tuldud erutavalt lõhnava paki vastsete vihikute, kaustikute, plastikust raamatu- ja vihikukaante, päeviku, joonlaua, erinevate kirjutusvahendite ja veel mitmete vajalike koolitarvetega. Küllap oleks rahakotile kasulikum mõndagi eelmise aasta koolitarvet kasutada, aga uus oli ikkagi uus – hoolimata kasinast materiaalsest olukorrast kannatas ema kogu ostuarve vaikselt välja.

Suvi oli armas aastaaeg, aga hoolimata pakatavast suurest vabadusest polnud ta mu lemmik. Mu eakaaslased meenutavad peenarde rohimisel veedetud tüütuid, kuid kohustuslikke tunde. Mul polnud küll erilist kõplamise sundust, aga oma suvine rist oli siiski kanda. Heledanahalisena pidin olema pidevalt hoolas ja jälgima, et päike mulle liiga ei teeks. Pikem poolpaljalt väljas, iseäranis mere ääres viibimine tasus end kohe karmilt kätte: punetav ja valutav ihu, raviotstarbeline hapukoor sulas vereval nahal ning pakkus ajutist leevendust.

Talv oli tänu kehalise kasvatuse tundidele lausa vihatud aastaaeg. Ma olen mingil seletamatul põhjusel suusatamises ja uisutamises üdini andetu. Aga just suuskadele ja uiskudele suruti meid koolis talviti järjekindlalt. Oma olemuselt olin vilgas tüdruk, aga suusatamises õnnestus mul järjekindlalt teistest üüratu maa maha jääda. Mu käed ja jalad liikusid lihtsalt sünkroonselt valesti ja see ei lihtsustanud suuskadel edasijõudmist. Sama äbarik olin ma ka uiskude. Ma käisin vist viiendas või kuuendas klassis, kui meie noorepoolne meesõpetaja võttis endale ülesandeks teha mulle selgeks, et uisutamine on suur lust ja lõbu. Merele “uisutamine” kulges perioodilise kukkumisega, aga siiski visas tempos edasiliikumisega, ent tagasiteeks olid vaesed jalad niivõrd väsinud, et päästev rannaäär teosammul ligines. Õpetaja, väsinud ootamisest ja käega löönud selgitamisest kuivõrd lihtne on uisutamine, otsustas mind tasakaalu hoidmisel aidata. Aga hoolimata, et olin väike tüdrukunääps, oli minu tasakaalutus tema tahtmisest võimsam – tõmbasin ka õpetaja istuli/ selili/ külili. Pool tagasiteest aelesime koos jääl, jõudes koolimajja piinlikusest punetavad, kukkumisest valutavate liigestega.

Aeg on teinud mu eelistustesse teatud korrektiivid.

Viimasel ajal armastan ma suve. Mulle meeldivad päikesest rambed päevad, hommikused pikad magamised ja hilisöised tunnid raamatute ja iseendaga, rohked suvised kohtumised ja lõputu vabadus teha seda, mida just arvad ja sellises järjekorras kui õigeks pead.

Kevad on minu eriala inimestele suhteliselt kiire ja närviline aeg. Ent looduse järk- järguline ärkamine ning teadmine, et kõik kaunis on ees, teevad kevade hurmavaks.

Aasta- aastalt olen õppinud talve üha enam nautima. Tuleb lähtuda inimlikust tarkusest: pole halba ilma, on ebasobivad riided. Eriline mõnu on istuda soojas toas, kui akna taga vihiseb lumetuisk. Meie perele on olnud eriliseks ajaks jõulud. See on vaikne endasse vaatamise aeg, ruttamise ja rabistamiseta. Kena kui ilmataat boonuseks lisab lumise karge ilma. Sel aastal lühendab taas talve nädalane ärakadumine soojusesse.

Sügisega seostub eelkõige pimedus, lõõtsuv tuul, madal ja hall taevas, hommikune udu, mahakukkunud lehed, pori ning …kool. Kuigi on kena näha jälle suve jooksul pikemaks veninud laste tuttavaid nägusid, toob see kaasa rõske sisekliima: tööl on külm ja kodus on külm, pesu kuivatamiseks tuleb tabada hetki. Sajab, sajab, sajab… On väidetud, et sügis on tagasivaatamise ja mediatiivse pilguheitmise aastaaeg. Sügisel tunnen sagedamini meeleolumuutusi, ängistust, nukrameelsust ja väsimust. Mind ärritavad sügises sellised naeruväärsed pisiasjad nagu ei- tea- kust parvedena ilmunud äädikakärbsed ja ärkamiseks ootamatult hämarad hommikud.

Üks on kindel – looduse rütmide otsene või kaudne mõju ja aastaaegade vaheldumise kõigutamatu rutiin saadab inimesi erinevalt.

Kaua veel?

Inimene on üks pagana rahulolematu olend. Ikka on põhjusi nurisemiseks. Kevadel ei jõudnud seda vihmaihaluse hala ära kuulata: liiga kuiv, põuane ja tuuline ilm hukutavat kogu saagi. Arvan, et meie kliima on nagunii kolmandik aastast külm ja kõle, need kolm kuud võiks ju vähegi soojemad ja kuivemad olla.

Vingujatel vedas täiega – hakkaski sadama. Ilusat suveilma jätkus loetud päevadeks.

Meie tiik, mis nägi kogu suve välja porise lohu moodi, on viimase poole nädalaga täitunud otsekui oleks vanake Hottabõtš salasoovi sosistades oma habemekarva pooleks tõmmanud. Nüüd näeb Hilba majaümbrus välja nagu oleks Kalevipoja ema seal mitu päeva oma hiigelleina nutmas käinud. Mu vaesed kevadel ostetud istikud on vaid poole meetri kaugusel veest. Veel… Nagu karikakramäng: vesi jõuab istikuteni, vesi ei jõua istikuteni…

Kehvakesele külmale kevadele ja jahedale vihmaselt nohusele suvele jätkuks poleks ju palju tahetud paluda pisut sooja päikselist sügist, või kuidas? 

Ilusat algust!

Taevas on ruumi pilvel ja päikesel,
kuu ei varjuta tähtede sära;
maa pealgi aeg on suurel ja väikesel
teineteisega harjuda ära.

Keelatud pole kaaslast piielda,
käies kõrvu või uidates lahus,
uskuda siiralt,et parem kui riielda
on ju elada rõõmsalt… ja rahus…

Igaüks ilma on loodud kiiksuga,
mõnel on suurem see, mõnel pisem.
Ükskõik kas häälitsed nurru või piiksuga –
tähtis on vaid, et oleksid ISE.

/V.Osila/