Olen oma blogis püüdnud järjekindlalt hoiduda kirjutamast asjadest, mis võiksid kedagi otseselt riivata või kellelegi haiget teha, samuti vältida olulisi hinnanguid andmast. See muidugi ei tähenda, et ma kõigega alati nõus oleksin.
Tänagi ei asu ma kellegagi opositsiooni, vaid püüan lihtsalt mõtelda pisut teises suunas.
Eelmisel nädalal ei leidunud vist meediaväljaannet, mis poleks rääkinud- kirjutanud Soome koolitulistamisest. Arutleti, kas muidu nii turvalisena tunduvas riigis pole mitte liiga lihtne relva hankida, kas kooli turvameetmed pole mitte liiga leebed või on juhtunus kaudselt süüdi vägivaldsusele õhutav muusika ja actionfilmid.
Olen näinud/ kogenud lähemalt või kaugemalt, räigemalt või leebemalt igasuguseid koolikiusamise liike: alluv – ülemust ja ülemus – alluvat, õpetaja – õpilast ja õpetaja – õpilast, rääkimata siis õpilastevahelisest üksteise verbaalsest või lausa füüsilisest kiusamisest.
Ma ei püüa väita, et juhtunud sündmus pole traagiline või seda saaks kuidagigi õigustada. Aga… see on siiski ühekülgselt käsitletud probleem. Miks keegi ei võta pikemalt vaevaks sünteesida, miks see noor mees ikkagi nii käitus, mis teda selleni viis? Kas võis olla, et temasse oli settinud palju kihte haigetsaamisi mõnitamiste, alavääristamiste või halvastiütlemiste pärast, kibestumisi ja enese mahasalgamist koolis ja/ või kodus, kuni see lihtsalt ühel hetkel ebanormaalsel kombel plahvatusliku väljapääsu leidis? (Ära virise! Pole sul viga midagi! Sa oled ise süüdi! Mehed ei nuta! Saavad teised hakkama, saad sina ka! Miks sinuga kogu aeg midagi juhtub? Miks sa ei ole nagu teised normaalne? Jne, jne.) Millal solvangute hulk ületas taluvuse ja sallivuse kontsentratsiooni?
Kunagi pihtis üks mu tuttav, välimuselt õbluke ja alati leebe naine, et ükskord pärast järjekordset abikaasa alandustetulva ja füüsilist vägivalda oleks ta tahtnud mehele lihtsalt noa selga lüüa ja seda täispöörde keerata. Ma olen absoluutselt igasuguse vägivalla eitaja, aga sel hetkel sain ma tast suurepäraselt aru. Nii juhtubki, et naistevanglasse satuvad naised, kes aastaid alandamist taluvad ja kel ühel hetkel lihtsalt kannatustekarikas triiki täis saab. Siis on nad ühiskonnale lihtsalt näitlik õppematerjal vägivaldsusest.
Ma olen oma väikest ahastavat last palunud olla kiusajatega mõistev, kannatlik ja leebe; piinlik küll, isegi heitnud talle ette, et ta võiks end muuta ning ise olla sõbralikum. Mäletan, kuidas omal ajal manitsesid tuttavad pärast järjekordse sinise silmaaluse saamist mu ema käituma õigesti, otsima süüd omaenda käitumises ja väljaütlemistes (a´la kunagi pole vaid üks pool süüdi, küllap sa ikka ise ka midagi valesti tegid, et ta sind lõi).
Igal pliiatsil on kaks otsa, igal probleemil on mitu tõde. Sõltub ainult vaatenurgast, eksole.
Miks me analüüsime tagajärgi, aga keeldume nägemast põhjusi? Kardan, et seni kui põhjuseid leidub, tuleb leppida meil ka tagajärgedega.
Karukell, kurvameelsuse rohi 