Tänane postitus tuleb taas natuke nostalgiamaiguline.
Tänapäeva lapsed sünnivad piltlikult öeldes mobiiltelefon käes, iPod peas ja mälupulk ümber randme. Kaasaja teadus ja tehnika kihutavad seitsmepenikoormasaabastega. Igapäevases elus on selliseid asju, millest veel paarkümmend aastat tagasi unistadagi ei osanud, ent mille puudumine reaalsuses teeks elu keeruliseks.
Mis juhtuks, kui ühel kenal päeval kaoks korraga telekapult lootusetult ära? Televisiooninautlejal on võimalus käia edasi- tagasi diivani ja teleka vahet, et manuaalselt vahetada kanaleid/ reguleerida heli tugevust/ lülitada teler sisse – välja, aga see poleks kuigi mugav. Ent mitte just väga ammu oli aeg, mil sellisest elektroonilisest saavutusest unistadagi ei osanud. Nagu näiteks ka mobiiltelefonist.
Praegu tundub, et see oli väga hallil ja ammusel ajal, kui ühikast koju Saaremaale helistamiseks oli vaja: kõigepealt osta kaugekõnekviitung -> tellida kaugejaama kaudu kõne -> olla kõigepealt ühika ainsa telefoni kasutamiseks järjekorras -> seejärel igavikuna tunduv aeg kõne ootel ning viimaks makstud minutite (tavaliselt kolm või viis minutit) jooksul vuristada emale ette umbes kahe nädala elu- olu. Või hilisõhtusel ajal paaniliselt oodata Velvo kojutulekut, end hirmust üha üles kruttides: järsku on midagi juhtunud? Kuidagi turvaline on vajutada kiirvalikuna tuttavale klahvile ja rääkida, rõõmustada, nördida, kurjustada või teada saada – ja kohe.
Ma isegi ei mäleta, millal ma viimase kirja saatsin. Mitte teate, postkaardi või mõne õpilase konkursitöö, vaid päris ehtsa käsitsi kirjutatud, ümbrikusse pistetud (kolmnurk lakutud- kleebitud) ja postkasti pistetud kirja. E- post, messinger ja Skype on suhtlemise niivõrd lihtsaks ja kiireks teinud, et kirja käsitsi kirjutamine tundub praegu lausa kiviajast pärit kombena. Pärast ekoolile üleminekut on arvutist saanud hädavajalik töövahend. Aga mitte ainult. Me ei ole juba paar aastat tellinud ajalehti, sest neid on lihtne ja odavam lugeda Internetist. Rääkimata siis erineva info otsimise võimalustest või sellesama poolavaliku päeviku pidamisest. Ei, arvutita ei kujuta elu enam kuidagi ette.
Esimese automaatpesumasina ostsime umbes kaksteist aastat tagasi. See, kuidas me neljakesi tõsihardunult vaatasime esimest trumlis keerlevat masinatäit pesu, tundub tagantjärele mõeldes ikka päris koomiline. Me võisime enne automaatpesumasina ilmumist Marjega koos kuulutada välja pesupäeva. Vahe oli lihtsalt selles, et temal oli ka samas toad koristatud ja peenrad rohitud, kui mina ikka veel väänasin, loputasin, väänasin, loputasin…
Enam ei kujuta ette elu digikaamarata – ta pesitseb alaliselt mu käekotis ja ootab oma hetki. Tüdrukute fotoalbumeid sirvides on nende lapsepõlvest periood, kui nad on piltidel ilmselgelt ehmunud ja ärevuses. Meil polnud fotoaparaati ja mingigi mälestuse jäädvustamiseks tuli kutsuda koju fotograaf või võtta ette tüütu käik fotoateljeesse. Kui tänapäeval saavad juba paariaastased aru kaamera otstarbest ja eksponeerivad end erinevates poosides, siis võib toonasest võõrast aparaadiga inimesest või sähvivast välklambist tulenevast hirmust aru saada. Alates Laura esimesest koolisügisest hakkasid albumid järjest kiiremini täituma – ostsime esimese fotoaparaadi. Ja siiski tuli ette halbu üllatusi: ebakvaliteetse või valgustatud filmirulli süül läksid kaduma mitmed väärtuslikud mälestused nagu ka lihtsalt äpardunud kaadrid, mis ilmnesid alles filmi ilmutamisel või fotode tegemisel.
Tegelikult võiks ülistada veel tervet hulka kodustatud abimehi. Või laulda hosiannat teaduse ja tehnika arengule.
Karukell, kurvameelsuse rohi 