Ei meeldi

Psühholoogid väidavad, et ootamatute hirmude põhjustajateks on minevikust pärit erinevad ebameeldivad mälestused. Kunagised üleelamised ja vapustused ei kao jäljetult kuhugile. Nad ootavad ajus oma aega ja kerkivad siis järsku kusagilt üles. Ning siis toimub plahvatus, mida nimetatakse foobiaks.

Ma ei arva, et ma mingi eriline foobik oleksin, aga ilmas on väga palju asju, mis mulle ei meeldi, mida ma ei salli või lausa vihkan.

Ma kardan, et minu lähedaste kallite inimestega midagi halba juhtub. Kardan neid kaotada, kas õnnetusjuhtumi või haiguse läbi.

Ma kardan üldiselt kõrgusi. Isegi telekast kõrgustest allavaatamine paneb mul pea ringi käima. Kolmanda korruse rõdu on minu kõrgusetaluvuse viimane piir. Norra serpentiinidel sõites suutsin muretult bussis ringijalutavate inimeste peale lausa häält tõsta. Sildade ületamisel püüan mitte alla vaadata ja kõndida võimalikult keskel.

Mulle ei meeldi sugugi äike. Seda hirmu võimendab sunnitud vaikus: telekas kinni, muusikakeskus kinni, pesumasin ei tööta; selle vaikuse ja pimendamise taustal kostuv kõu on eriti vastik. Õnneks pole mul äikesega (ptüi- ptüi- ptüi!) kehvi kogemusi, kui välja arvata üks kasutamiskõlbmatuks muutunud odav seinatelefon. See on väga lihtsameelne arusaam, aga mulle tundub, et alumisel korrusel on äikesega pisut julgem olla kui alumisel. 

Ma väldin võimalusel pimedust. Pimedusest olen ma juba ühes postitusest pikemalt kirjutanud. Kodune pimedus on armas, aga võõrsil, võõras linnas, pimedas metsas – see pole just kõige parem kombinatsioon.

Mulle ei meeldi, kui mu üle seltskonnas pahatahtlikult ja avalikult naerdakse. Kellele ikka meeldiks? See paneb mind ennast tundma alaväärtuslikuna ja tekitab ebakindlust. Selliste alandamise eriliigiga tegeleb kindel rühm inimesi: alatud, ise ebakindlad, pahatahtlikud ja loomult arad.

Ma võdistan end vastikusest, kui ma leian vaibalt või põrandalt kellegi küüne. Ja ehkki mu korraarmastus on võtnud vahel piiritu, siis muu prahile ma nii tundlik pole. Küüntes on midagi intiimset ja räpast.

Ma ei salli vägivalda: nii verbaalset kui ka kehalist. Usun, et kõik asjad siin maailmas on selgeks räägitavad, inimene on ju sotsiaalne olend. Sellepärast ei vaata ma igasuguseid löömafilme. Aga kui siiski filmis jõhkrust ette tuleb, panen eriti räigetel- pinevatel kohtadel silmad ja kõrvad kinni. Vahel jääb seetõttu mõnigi asi arusaamatust ja vajab üleseletamist.

Mulle ei meeldi rääkida seksist. Laian, et see on kahe (eri soost) inimese vaheline asi ja laienendatult sellest ei arutleta – ka mitte parimate sõpradega.

Vabatahtlikult ei ole ma nõus magama telgis. Korduvad kogemused on tõestnud, et telgis on ikka kas liiga külm või liiga palav, küljealune on kõva ning järgmine päev on justkui pohmeluses. Üle kõige on ikka oma voodi koos sinna kuuluvate aksessuaaridega: suur lai säng, hea lambavillane padi, soe kerge lambavillane tekk ja oma mehe soe selg, mille vastu põske toetades saaks nagu narkoosi – uni tuleb kohe.

Ma eiran üldjuhul haiglatoitu. See on jälle üks põhjendamatu luul, aga sundida ennast ei saa. Tegelikult ei söö ma ka kohtades, kus elementaarne puhtus soovida jätab.

Muidugi on võimalik mõtteviisi muuta – hea tahtmise korral saab vastumeelse kindlasti pärimeelseks mõelda.

Piiks- piiks!

Hommikust õhtuni ketravad telekanalid erinevaid kiirlaenufirmade agressiivseid reklaame. Reklaamid maksavad ilmselt väga palju, aga laenuvõtjate hulk katab tõenäoliselt kuhjaga selle kulutuse.

Krediit, kiirlaen, laen, pant, pandimaja, pandilaen, tagatislaen, hüpoteeklaen – kõik need sõnad ajavad mulle küll õudusjudinad peale.

Minu tutvusringkonnas pole ühtki inimest, kes oleks kiirlaenu võtnud. On küll autode ja põllumajandustehnika liisijaid, ka eluaseme tarbeks või suuremateks ehitus- või renoveerimistöödeks pangalaenu teinuid, aga mitte sms- i teel või mõnest kioskist laenanuid. Või vähemalt nii ma arvan, sest ega laenajad sellega eriti kiitlema kipu.

Ma püüan olla salliv ning uskuda, et ehk on olukordi, kus kiirlaen on ainus väljapääs (kui on edasilükkamatu kulutus ning kohe- kohe on saabumas rikka kauge vanaonu pärandus?). Kiirlaenu saada on teatavasti tõesti kerge ja kiire. Ent tavaelus toimuv näitab, et kui oma sissetulekutega mõistlikult ei käituta, siis selline ränga protsendiga laenamine tulekahju ei kustuta. Nii juhtubki, et sajad hätta sattunud inimesed püüavad kustutada üht kiirlaenu teisega ja langevad üha sügavamale võlaorjusesse. Ega laenu võtmine probleemi ilmselt ei lahenda, vaid aitab probleeme veelgi süvendada. Inimene peaks ennekõike ise hindama, kuivõrd tõenäoliseks ta peab seda, et ta tulevikus suudab endale võetud kohustusi täita. Aga kas ta ka objektiivselt hindab? Mida arvata Delfi foorumis ühest õpilase avalikkusele mõeldud küsimusest: Kas on võimalik kuskilt 15000 eek kiirlaenu võtta, kui kuskil ei tööta?  Hei, armas laps! Kas homme hakkab viiesajaseid sadama või mis?

Kui laenata, siis juba sealt, kust laenuga saab kaasa ka seljakoti – pärast hea sellega ühtlasi kerjama minna, eksole. 🙂