Täna tuleb selline vingumise postitus.
Mu teine nimi võiks väga vabalt Väga Suur Külmavares olla. Vähemalt viimastel aastatel. Võiks ju arvata, et nõuka- aeg on möödas ja otsuseid võetakse vastu inimestest (ja eelkõige lastest) lähtuvast, aga paraku see pole nii. Väljas oli tänase päikesepaistelise ilmaga vaid 9 kraadi sooja, öised termomeetrinäidud kisuvad nulli lähedale, aga hoolimata sellest, et koolimajas on külm nagu põhjanabal, pole kütteperiood veel ikka alanud. Võib- olla oodatakse lund ja tuisku?
Hommikul pole väga vigagi: keha on talletanud koduse rambe soojuse ning esialgu on olla vaid õige pisut vilu. Ent mida aeg edasi, seda rohkem imbub kiviseinte rõske jahedus luudesse- kontidesse. Käed on kohmetud ja kohati tundub, et isegi juuksed külmetavad. Pole ka ime – klassi termomeeter on upitanud end vaevalt 15- pügalani ja üles aitaks seda upitada vaid punasese kolvikesele intensiivne puhumine. Aga tunne on küll selline, et isegi mu hingeõhk on jäine nagu Lumekuningannal.
Lapsed jooksevad vahetunnis nagu süstikud, aga neid ei vaevu keegi keelama. Lootuses, et ehk saavad nii vähegi sooja.
Kesklõunal sülitan kõigile sisekorra eeskirjadele ja lähen vahetan ontlikud kingad saabaste vastu. Aga sellest hoolimata tundub kella neljaks kogu keha üleni härmas olevat.
Kodus võtab sulamine aega. Perioodilised vappekülma hood raputavad veel paar tundi ja jahedust õhkab kui suurest vanast kütmata reheahjust.
Homseks tuleb kasukas, karupüksid, karvamüts välja otsida ja tööl välja näha nagu Winnie Puhh või äkki juhtub siiski ime ja algab kütteperiood? Vägisi tekib kahtlus, et katlamaja saab mõnelt ravimifirmalt pistist gripi- ja külmetusrohtude müügi edendamiseks.
* Tervitan siinkohal Marjet, kes arktilise kliimaga pikki aastaid sinasõber on, külmaimmuunsuse omandanud ja kellele 15 kraadi lõunamaine soojus tundub.
Karukell, kurvameelsuse rohi 